Kehvasti toimivate, inimest kurnavate lähisuhete puhul kasutatakse sageli hinnangut “kaassõltuvus”. Raskemal juhul elab kaassõltlane justkui vabatahtlikult aastaid koos vägivaldse partneriga, kellest lahti rebimine käib talle üle jõu. Siin ja praegu ei kirjuta ma, kuidas sõltuvuse lõksust pääseda, vaid kuidas kaassõltuvust ära tunda.
Pia Mellody kirjutab oma raamatus “Kaassõltuvus” (Tallinn, Väike Vanker 2007), et kaassõltuvuse tunneme ära viie sümptomi järgi: raskused eneseaustuse hoidmisega mõistlikul tasemel; toimivate piiride seadmisega; isikliku reaalsuse omaksvõtmise ja väljendamisega; oma vajaduste ja soovide eest hoolitsemisega täiskasvanueas; mõõdukuse säilitamisega reaalsuse kogemisel ja väljendamisel. Järgnev selgitab, mida tähendab eneseaustus ja toimivad piirid ning millised raskused võivad ilmneda isikliku reaalsuse tajumisel, tuginedes Pia Mellodyle.
Eneseaustuse hoidmine on kaassõltlasel raske, sest ta tunneb vaid seda austust, mis tuleb talle teistelt. Ta sõltub sellest, kuidas teised hindavad ta välimust, jõukust, tööd, positsiooni ja sõpru. Ta enesehinnang sõltub ka sellest, kuidas teised hindavad tema laste saavutusi, aga ka abikaasa ilu või mõjukust, haridustaset või eksimatust.
Võrdluseks, kaassõltuvusest vabad eluterve mõtlemisega inimesed teavad, et nad on olulised ja väärtuslikud ka siis, kui nad teevad vigu. Kaassõltuvusest vaba säilitab eneseaustuse ka siis, kui puutub kokku mõne vihase inimesega, kui talle valetatakse või isegi kui mõni lähedne ignoreerib teda. Ka siis, kui juuksur rikkus soengu või ta kaotas tenniseturniiril või on ülekaaluline või kui teda on solvatud või taga räägitud, ei lasku eluterve mõtlemisega inimene enesehaletsusse. Neis olukordades võib ta tunda küll viha, hirmu või valu, mõnikord süütunnet, aga eneseaustus ja sisemise väärtuse tunnetamine jääb alles.
Piiride süsteemi väljakujundamine on oluline tegur, mis aitab sisemist väärikust säilitada – neid piire võib nimetada inimõiguseks ja -vajaduseks ühtaegu. Sisemised piirid kaitsevad meie mõtlemist ja tundeid – et suudame hoida oma mõtteid, tundeid ja käitumist lahus teiste omadest. See tähendab, vastutame vaid enda omade eest, ei süüdista teisi asjades, mida me ise mõtleme ja tunneme ning seega ei manipuleeri teistega ega kontrolli neid. Samal ajal ei lase me teiste mõtetel defineerida ennast. Välised piirid annavad võimaluse valida meile sobiv distants teiste inimestega, – kas anda või mitte anda teistele luba meid või meile kuuluvaid asju puudutada, öelda “ei” ilma süümepiinadeta. Ja samast juhinduda oma käitumises teiste suhtes. Kui meie välised piirid on paigas, siis oskame teistelt inimestelt luba küsida, kui soovime nende asju või neid endid puudutada, oskame hoida vestluse ajal parajat distantsi, lugu pidada teiste ajast jne. Hästitoimivad piirid ei ole tegelikult staatilised, need on paindlikud, need lasevad läbi valikuliselt.
Piiride puudumise all kannataja on nagu piirdeaiata murulapp, millest kõik lühemat teed valides läbi trambivad, mille mõnes osas kassid pissivad ja mida koerad kraabivad. Kui aga piirid on pikka aega ja valimatult puudunud, võib kogetud valu reaktsiooniks olla müüri või seina ehitamine enda ja teiste vahele. Seina eesmärk on kaitsta haavatasaamise eest. Piiride asemele paigutatud sein võib olla üles ehitatud vihast või hirmust. Nagu Mellody kirjeldab, on viha seina sõnum ümbritsevatele: „Kui sa tuled mulle lähedale või ütled midagi selle-ja-selle kohta, siis ma plahvatan! Ma võin sind lüüa või sinu peale karjuda, nii et vaata ette!“ Teised hoiduvad hirmu tõttu lähenemast, kartes seda viha valla päästa.
Hirmu seinaga inimesed ei käi pidudel, ei vestle seltskonnas, neist õhkub sõnum: „Ärge tulge mulle lähedale või ma pudenen koost!“ Reaktsioonid sellele on erinevad. Teised kaassõltlased, kes näevad teda ohvri vaatenurgast, hoiduvad eemale. Sissetungija-tüüp aga tunneb sellise suhtes hoopis ligitõmmet.
Veel on Mellody välja toonud vaikuseseina ja sõnadeseina. Vaikuseseina ehitanu ei näita välja mingeid emotsioone, ta „sulab tapeediga ühte“ ja jälgib, mis toimub, selle asemel, et ise osaleda. Sõnadeseina kasutav inimene räägib lakkamatult, jätkates isegi siis, kui keegi üritab vestlusse sekkuda või teemat muuta.
Sama inimene võib kasutada mitut seina: hirmult minna vihale ja sealt vaikimisele, jäädes oma seinte varjus haavamatuks. Edasi-tagasi pendeldamine tekib tavaliselt pärast seda, kui ta korra on seina tagant välja tulnud ja riskinud haavatav olla, siis aga märganud, et ta on liialt haavatav (kuna tal puuduvad piirid). Ilma piirideta elu kogemine on igal juhul valulik. Valu tundnud kaassõltlane tõmbub seina varju kiiresti tagasi.
Isikliku reaalsuse tajumise häire väljendub Mellody järgi selles, kui inimene väidab, et ta ei tea, kes ta on. Võimetust oma isiklikku reaalsust omaks võtta kogetakse 2 tasandil:
1) Tean, aga varjan: „Ma tean, mis on minu isiklik reaalsus, kuid ma ei räägi sellest. Ma varjan seda teiste eest, kuna kardan, et nad ei aktsepteeriks seda.“;
2) Ei tea, ei tunne ära: „Ma ei tea, mis on minu isiklik reaalsus.“ Peegeldatakse teise tundeid ja mõtteid enda kohta, sest enda omi ei teata. See kujuneb välja lapsel, keda ei aktsepteerita või ignoreeritakse, kui ta väljendab isiklikku reaalsust (mida ta tunneb, arvab või nägi, kuulis, soovis jne), siis ta õpib, et tema arusaam reaalsusest on vale. Lapse kontakt oma isikliku reaalsusega muutub talumatuks ja ta hakkab eitama seda, mida tegelikult tajub ja lõpuks ei tunnegi seda enam ära.
Kaassõltuvust iseloomustavad käitumismustrid:
1) Keha tasandil – “see kes teab, aga varjab” ei nõustu komplimentidega oma välimuse suhtes. See, kes ei tunne oma isiklikku reaalsust, mõtleb komplimendi puhul: „Miks see inimene küll nii ütles?“ Anorektikud ei saa aru oma väljanägemisest iseg siis, kui nad peeglisse vaatavad.
2) Mõtlemise tasandil on kaks levinud mustrit kas “olen teadlik, mida ma millegi kohta mõtlen, aga ma ei räägi seda välja, kuna mulle näib, et see pole teiste poolt aktsepteeritav” või “ma ei tea, mida ma mõtlen ja kui mul palutakse sellest rääkida, siis on pea tühi või satun segadusse”
3) Tunnete tasandil on üks võimalus “kui küsid minult, mida ma tunnen, siis ma ei ütle seda, valetan või mainin mõnda muud tunnet, näiteks ei ütle, et olen vihane vaid ütlen, et olen kurb” ja teine võimalus “ma ei ole suuteline oma tunnetest rääkima, kuna ei koge emotsioone, olen tuim”.
4) Käitumise tasandil on kaassõltlase muster “saan oma käitumisest aru, aga kui mult küsitakse, siis valetan, räägin midagi muud või väidan, et ei mäleta. Näiteks, kui küsitakse, kas andsid kassile süüa?Kaassõltlane vastab: „Jah!“, kuigi tegelikult unustas ja püüab seda varjata.
Nende mustritega nagu kaassõltuvusega üldiselt tegeletakse vajadusel Sinuterapeudi teraapiaseanssidel.
Milles avalduvad kaassõltlase raskused oma vajaduste ja soovide eest hoolitsemisega ning mõõdukuse säilitamisega reaalsuse kogemisel ja väljendamisel Pia Mellody “Kaassõltuvuse” järgi saab kirja teises postituses.