Põhiline uskumus: minust ei sõltu midagi, ma ei saa üksi hakkama.
Mahajäetuse haav tekib füüsilisest eemaldumisest. Eemaldumine võib toimuda mitmel moel: 1) lapse otsene mahajätmine; 2) järgmisele lapsele pööratakse tunduvalt rohkem tähelepanu (põhjus võib olla uue lapse haigus); 3) laps peab viibima haiglas, on vanematest eraladatud ja kuna ta ei mõista, miks nii tehakse, arvab ta, et oli halb laps ja temast tahetigi lahti saada; 4) vanem on sageli haige või viibib haiguse tõttu eemal, tal pole jõudu lapsega tegelda; 5) vanem on väga hõivatud, tal on pikad tööpäevad või sageli komandeeringus; 6) laps viiakse igal võimalikul juhul vanavanemate või hoidja juurde ning jäetakse sinna pikaks ajaks. Haava tekitajaks on vastassoost vanem, kui laps on 1.-3.-aastane. Enesekaitseks kujundab mahajäetuse haava kogeja välja Sõltuva maski.
Lapsena tunneb ta, et talle saab osaks liiga vähe tähelepanu. Selle saamiseks võib ta jääda haigeks või teha pahandust. Ta otsib ka kinnitust enda tegevuste õigsusele ja tahab, et täiskasvanud ta alati hädast välja aitaksid.
Täiskasvanuna satub Sõltuva maski kandja kergesti nii Ohvri kui Päästja rolli. Ta on dramaatiline ja teeb probleeme pisiasjadest, peaasi, et saada tähelepanu. Päästjana võtab ta enda peale teiste kohustusi või püüab päästa teisi ebameeldivustest, et tunda end tähtsama ja vajalikuna. Kui ta ise abi palub ja seda ei saa, reageerib ta keeldumisele väga valuliselt. Sõltuva maski kandev ema demonstreerib igal võimalikul juhul oma armastust laste vastu ja ootab vastutasuks, et teised tunnistaksid, et ta on neile väga vajalik, et temaga arvestatakse. Muidu ta enda vajalikkusse ei usu.
Ta kahtleb enda otsustes ja otsib oma tegevustele teiste heakskiitu. Sellepärast on tal raske üksi projekte ellu viia. Teisalt võtab ta teiste nõuandeid harva kuulda, ta vajab vaid moraalset toetust enda ideedele, pidevat „käe hoidmist“ ja poolehoiuavaldusi. Ta ei soovigi, et teda liiga iseseisvaks peetaks, sest siis on oht, et ta jäetakse üksi. Selle nimel talub ta pikka aega ka ebarahuldavat suhet. Ta eelistab kinnitada, et kõik on korras, sest kõige rohkem kardab ta mahajätmist. Seetõttu võib ta taluda ka oma kaaslase armukesi, vägivaldsust jm. Tal on ka endal väga raske teistest lahkuda, kasvõi selleks, et reisile minna (ja kui uues kohas hakkab meeldima, siis on tal kahju sealt lahkuda).
Samal ajal kui ta kardab üksindust, kardab ta ka inimeste endale väga lähedale lubamist, sest ei julge sellega riskida: teine võib ju temas pettuda ta päris olemust nähes. Seepärast, kui suhted muutuvad lähedasemaks, leiab ta võimaluse eemaldumiseks. Süüdistades kõike ja kõiki enese maha jätmises, ei taha ta näha, kui sageli on ise kas teisi inimesi maha või projekte pooleli jätnud.
Terviseprobleemide põhjuseks on sageli hirm üksinduse ees, kurbus, ärevus, teiste probleemide enda kanda võtmine. Kalduvus buliimiale, alkoholismile jms.
Reaktsioon, kui mahajäetuse haav pihta saab: tunneb end väikese lapsena, asjaolude ohvrina, võimetuna ise enda elu juhtima, ja käitub vastavalt. Tal on tunne, et ei suuda iseseisvalt tegutseda, ja kõige tähtsam on mitte üksi jääda, sest üksi ei saa hakkama. Kui lapsepõlves oli tähelepanu liiga vähe, siis nutmine või haigeks jäämine võisid olla tõhusad vahendid tähelepanu saamiseks, toetuse ja abi leidmiseks.
Miks on endal seda haava ja maski raske märgata? Ego juhib inimese Mahajäetuse haava teadvustamiselt kõrvale sellega, et Sõltuva maski kandja armastab mängida sõltumatut. Ta jutustab kõigile, kuidas tal pole kedagi vaja ja tal on üksinda väga hea. Just neil hetkedel, kui ta kohtub probleemidega, mille tema sõltuvus on tekitanud, tahab ta end ülal pidada nagu oleks ta sõltumatu. Sel teel aga mahajäetuse haav ainult süveneb. Tegelikult on sõltuvale vajalik autonoomia, mitte sõltumatus.
Mahajäetuse haava paranemise märgid: Tunned end hästi isegi üksi olles. Ei vaja enam nii palju teiste tähelepanu ja toetust. Elu ei tundu enam nii dramaatiline. Soov käivitada uusi projekte ja isegi, kui teised sind ei abista, oled võimeline asja ise jätkama.
Õppetund enesearenguks: Ära põgene selle eest, kes sa oled, nii nõrkuste kui tugevustega – see on igati hea, et sa oled nagu sa oled. Pöördu enese poole leebelt, mitte mingil juhul ära kuku end piitsutama. Ära anna alla, kui sulle näib, et oled üksi jäetud või keegi ei aita sind – see ongi koht teadvustamiseks, et sa ise oled väärtuslik sellisena nagu sa oled ja võid teha seda, mis sulle meeldib. Kui tunned, et üksi ei oska, tule teraapiasse!
Hingehaavade ülevaade põhineb Lise Bourbeau raamatul „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina“. Tallinn: Sibylle 2007.