Silt: eneseaustus

Rubriigid
Hingehaavad

Ebaõigluse haav

Põhilised uskumused: Kui see, mida räägin ja teen on perfektne, siis on see ka õiglane. Ma kardan, et teised kadestavad mind, kui mul hästi läheb, Õnneseen olla on ebaõiglane.

Ebaõigluse haav tekib 3.-5.-eluaastal, individuaalsuse väljakujunemise ajal, kui laps järeldab vanema külmusest, rangusest või võimukusest, pidevatest korrigeerivatest märkustest, et tema käitumine või enese väljendamise viis on vale. Laps märkab, et teda hinnatakse selle tõttu, mida ta teeb, mitte selle eest, kes ta ise on. Enesekaitseks kujundab ta endale Jäikuse maski.

Jäikuse maskiga inimene on töökas ja kohusetundlik, oskab iseseisvalt olukordi lahendada ja ilma abi küsimata hakkama saada. Ta teeb kõik, et probleeme ei oleks, sest kardab nendega kaasnevaid tundeid (valu, kurbus, viha). Temast jääb mulje, et tal läheb kogu aeg väga hästi. Isegi, kui asjad on halvasti, ei taha ta seda tunnistada. Selleks, et ta kurtma hakkaks, peab olukord eriliselt hulluks läinud olema. Tööl on just tema see, kellele kõik saavad kindlad olla, et asjad saavad tehtud õigeaegselt ja korrektselt. Teda kiputakse ära kasutama: lükatakse talle aina rohkem ülesandeid, millest ta ei suuda keelduda, kuna „keegi teine ju ei saa nii hästi hakkama“.

Lapsepõlvekasvatusest tekkinud arusaamast, et vanematel on alati õigus, on tal aukartus autoriteetide ees. Samas on talle väga ebameeldiv, kui tema tegude või sõnade õigsuses kaheldakse, eriti kui seda tehakse autoriteetide juuresolekul (seda tõmbab ligi ta ebaõigluse haav).

Õiglus tähendab tema jaoks muuhulgas seda, et töötasu peab olema õiglane kõigi osapoolte jaoks. Ta ei taha saada rohkem, kui on enda arvates ära teeninud. Tal võib olla piinlik tasu vastu võtta, kui tunneb, et töö pole tehtud perfektselt või ta pole piisavalt vaeva näinud. Tal on üldse raske endale tasu küsida, sest kaalub pidevalt, mis tunduks õiglane ka tasu maksja jaoks. Tal on annet jaotada asju võrdselt, näiteks toiduportse või osamakse. Ta kardab eksida ja tahtes olla täiuslik, võib ta enda vastu päris julm olla. Kõik vead tuleb kohe parandada. Ta parandab ka teiste vigu, näiteks kui märkab nende jutus ebatäpsusi. Eksimise hirm teeb otsustamise raskeks ja ta kahtleb oma valiku õigsuses veel tagantjärgi.

Ta märkab halvasti oma füüsilisi haavu ja on uhke selle üle, et vajab väga harva arstiabi või ravimeid. Haigestudes loodab ta, et halb enesetunne möödub, või ta ravib ennast ise. Tal on lihtsalt väga raske tunnistada, et vajab abi. Ta nõuab endalt ja teistelt perfektsust, selle puudumine tekitab viha ja kriitikat ning ebaõigluse tunnet. Ülearune nõudlikkus ja enese vastu karm olemine paneb teda eirama isiklikke vajadusi. Enese vaoshoidmine võtab jõu ära. Ta ei suuda „logeleda“, sest peab puhkamist ebaõiglaseks, eriti kui keegi teine samal ajal tööd teeb. Väga raske on anda endale vabadust, see avaldub ka füüsises: jalad, õlad ja muud kehaosad sageli pinges. Samas, kuigi ta näib kriitiline, ei pea ta pikka viha, andestab kergesti ja annab „eksinule“ uue võimaluse (enda standardi järgi ilmutab ta nii rohkem õiglust). Kui haav on tervendamata, siis tõenäoliselt veab kaaskodanik teda uuesti alt.

Reakstioon, kui haav pihta saab. Ebaõigluse haavaga inimene tunneb sageli, et olukord ei ole õiglane: keegi saab vale asja eest kiita või pahategija jääb karistuseta või tema peab kellegi teise töö ära tegema jne. Talle torkab silma kõik ebakorrektne, ebaaus, ebavõrdne. Kui ebaõigluse haav pihta saab, siis ta ärritub sisemiselt ja muutub väliselt jäigaks. Ta vihastab enda peale („ise olin loll, et sellise olukorra tekkimise võimaldasin“). Mõnikord võib viha väljendada ka teise inimese suhtes. Samas on ta tugeva enesekontrolliga ja varjab nii erutust kui ärritust üsna osavalt. Karjuma ta ei hakka, rahulolematust reedavad kuiv ja pinges hääl või närvilised naeruturtsatused, kramplikud ja teravad liigutused, külm ja tõrjuv hoiak.

Miks on endal seda haava ja maski raske märgata? Ego juhib inimese ebaõigluse haava teadvustamiselt kõrvale sellega, et ta ei nimeta oma probleeme probleemideks. Miks? Sest ta peab neid õiglaselt kujunenud olukordadeks, mille ta kohe lahendab. Ilma takistuste ja tagasilöökideta poleks elu tema meelest õiglane, vaid oleks liiga lihtne lulli löömine, seega ebaõiglane nende suhtes, kellel ei ole parasjagu kerge. Perfektsust taga ajades ei märka ta oma jäikust ja viha, arvates, et on lihtsalt õiglane. Oma kujutluses on ta siiras ja südamlik inimene. Tegelikult ei oska ta südamlikkust välja näidata (sest suhetes vanematega oli väga vähe tunnete välja näitamist) ja siiruse asemel nähakse tema karmi kriitikat. Ta on oma tundeid varjates teisest eemaldunud. See on talle harjumuspärane ja turvaline. Ta veenab end, et temasse ei puutu miski, nii näib ta külm ja rahulik, kuigi sisemuses on väga tundlik. Ta hoiab enda tunnete väljendamist tagasi ka seetõttu, et ei taha olla teiste suhtes ebaõiglane, teiste elu kurtmisega raskemaks teha.

Õppetunnid enesearenguks. Me kogeme ebaõigluse haavaga kaasnevaid kannatusi seetõttu, et oleme teiste, aga eriti iseenda suhtes ebaõiglased. Pane tähele olukordi, kus oled ebaõiglane iseenda vastu: kui ei tunnusta ennast või süüdistad ennast, kui ei luba endale meeldivaid asju ega puhkust, kui pead end saamatuks, või võrdled end pidevalt teistega, kes on mingil alal sinust rohkem saavutanud. Kuigi sa ei talu tundetute inimeste külmust, suhtud sa iseendasse täiesti südametult, kui ei pane tähele enda väsimust, valu või nälga. Oled liiga enesekriitiline ega näe oma positiivseid omadusi ega töö tulemuslikkust. Ära keskendu üksnes sellele, mis on tegemata või halvasti tehtud – kõigil inimestel juhtub vigu, ka sina oled inimene. Sa ei pea teistele tõestama, et väärid mingit tasu. Sa ei pea end teiste ees õigustama, tunnustust ära teenima. On täiesti ükskõik, mida teised sinust mõtlevad, sest igaühe meele järele olla ei jõua. Sinu tõde on täiesti subjektiivselt sinu tõde. Nii nagu sina maailma näed on sinu maailm ja sul on sellele täielik õigus. Püüd absoluutse õigluse järele on utoopia. On paratamatu, et isegi enda meelest omakasupüüdmatult tegutsedes võid sama ajal kellegi teise jaoks mõjuda ebaõiglaselt.

Ebaõigluse haava paranemise märgid: Lubad endal olla mitte nii täiuslik. Lubad endal teha vigu, olemata enda peale vihane või kritiseerimata ennast. Julged välja näidata enda nõrkust ja tundlikkust, võid teiste ees nutma puhkeda, kartmata nende hukkamõistu ja häbenemata, et kaotasid korraks kontrolli enda üle. Oled enda vastu leebe. Lubad endal süütunneteta lõõgastuda, nautida, ilusaid asju osta, nalja heita ja vigurdada.

Kui pehmust ja enesest hoolimist harjutama hakkad, on alguses hea tulla teraapiasse!

Hingehaavade ülevaade põhineb Lise Bourbeau raamatul „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina“. Tallinn: Sibylle 2007.

Rubriigid
Hingehaavad

Alandatuse haav

Põhilised uskumused: Ma ei ole millegi vääriline, midagi ära teeninud. Väärin ainult kannatusi. Ainult siis, kui olen tubli ja aitan teisi, ei ole põhjust häbenemiseks.

Alandatuse haava tekkimist soodustab, kui laps tunneb end füüsilisel tasandil häbenema panduna, väärituna. Last häbistatakse näiteks selle eest, et ta on end ära määrinud, kole, paks, halvasti/valesti riides, voodisse või püksi pissinud jms. Laps tunneb suurt häbi oma käitumise pärast, arvab, et ta on oma vanematele vastik ja ise selles süüdi. Laps võib vanemate käitumisest teha järelduse, et alastiolekus on midagi piinlikku ja hakata oma keha häbenema. Sageli on tema perekonnas varjatud seksuaalteemalisi saladusi, põlvest-põlve korduvaid seksuaalsusega seotud häbisid. Haav süveneb, kui vanemad on lapsele sisendanud, et perekonnaliikmete häbiväärsed teod peavad jääma saladusse ja see, mida laps nende suhtes tunneb, pole õige. Haav tekib 1.-3.-eluaasta vahel. Täiskasvanuna on tal raske väljendada oma tegelikke vajadusi ja tundeid, kõik tekitab häbi. Alandatuse haava kaitseks võetakse ette Masohhisti mask.

Masohhism on käitumine, kus inimene tunneb kannatustest rahulolu. Masohhist on krooniline kannataja ja enesele nautlemise keelaja. Masohhist tunneb end mis tahes põhjustel alandatuna ja seepärast põeb süütunde käes väga sageli ning on kriitika suhtes väga tundlik. Ta on nagu süüdistuste magnet: ta süüdistab ise ennast kõiges ja võtab kergesti enda peale teiste süü.

Püüdes tõestada enda usaldusväärsust, kuhjab ta enesele palju tööd. Vastutuleliku inimesena satub kergesti olukordadesse, kus peab kedagi hooldama või aitama, unustades seejuures enda vajadused. Mõne aja pärast on tal põhjust tunda end alandatuna, kui avastab, et teda on ära kasutatud. Tegelikult on tal suur hirm, et teda ennast ärakasutajaks peetakse, sellest püüab ta igati hoiduda ja sellepärast on tal nii raske teistelt abi vastu võtta. Ta osutab teistele abi ja teenuseid, mis kuluksid tegelikult talle enesele ära, aga endale ta neid ei luba. Tal on piinlik ka sel puhul, kui ta midagi naudib. See puudutab ka seksuaalelu: ta ei luba endale teadvustada oma päris vajadusi ega nendest partnerile rääkida. Seksi teema on tema jaoks häbi täis.

Vabadusega on masohhistil keerulised suhted. Lapsena ei olnud tal vabadust, sest vanemad otsustasid väga rangelt, kellega ta tohib mängida, kuhu tohib minna ja mis kohustusi ta peab täitma. Sellepärast on vabadus talle ilus unistus. Vabana tundmise hetkede eest on ta pidanud alandustundega maksma. Nii arvab ta, et pole seda väärt ega oska seda õigesti kasutada. Vabadus tähendab talle seda, et ta ei oleks kellelegi võlgu, keegi ei kontrolliks teda ja ta võiks teha mida tahab ning millal tahab. Paradoks on selles, et ta ei võta midagi ette oma soovide täitmiseks ja kannatab edasi. Lisaks kuhjab ta ise endale igasuguseid kohustusi, mis ta vabaduse ära võtavad.

Toit kompenseerib Masohhisti maski kandjale kõike seda, mida ta muidu endale keelab. Ühtlasi lämmatab toit emotsionaalset valu, mis on tulnud enesesüüdistustest ja ebapiisav olemise tundest.

Reaktsioon, kui alandatuse haav pihta saab. Hingehaavad tõmbavad ligi olukordi, mis haava rõhutavad. Näib, nagu ta tõmbaks ligi olukordi, kus ta saab häbistatud (truudusetu abikaasa, vulgaarne ema, end pidevalt ära määriv laps, rebenev kleit, avalikku skandaali sattunud sugulane jne). Masohhisti maski kandes leiab ta alati selgitusi ja vabandusi inimestele ja situatsioonidele, kes/mis teda alandasid. Tegelikult heidab ta alateadlikult teistele ette, et nood piiravad tema vabadust, takistavad valikute tegemist ja häbistavad oma ebasobiva käitumisega. Väline käitumine on aga teine: alandavana tajutud olukorras ruttab ta enda üle ise esimesena nalja viskama, et jõuda teistest ette. Tema tegutsemist motiveerib hirm tunda enese pärast häbi.

Miks on endal seda haava ja maski raske märgata? Ego juhib ta Alandatuse haava teadvustamiselt kõrvale arvamusega, et teiste teenimine pakub talle suurimat rahulolu ja see ongi tema enese vajaduste rahuldamine. Ta oskab alati tuua esile asjaolusid, mis justkui tõestavad, et ta ei ole vaba. Masohhistina käitumine laseb unustada isiklikud vajadused ja mõelda ainult teistele ning tunda ennast seeläbi hea ja suuremeelse inimesena. Ta teeb kõik, et olla teistele kasulik, sest siis ei tunne ta end alandatuna.

Õppetund enesearenguks: alandatusega kaasnevaid kannatusi tõmbab ligi see, et inimene alandab ise end (ja kohati ka teisi). Need, tänu kellele ta satub piinlikesse olukordadesse, peegeldavad ta enda liiga karmi enesekriitikat. Liigse abivalmidusega teiste ellu sekkudes ta aga alandab teisi, sest jätab mulje, nagu nad ei saaks ise hakkama. (Valiku)vabaduse puudumise olukordadesse sattumine õpetab, et oma vabadust saad sa vaid ise piirata, mitte keegi teine. Võta vastutus enda otsuste eest!

Alandatuse haava paranemise märgid: Annad endale aega järele mõelda, kas see sinu vajadustele vastab, enne kui kellelegi jah ütled. Laod senisest vähem koormat oma õlgadele ning tunned end palju vabamalt. Ei võta enam kergekäeliselt vastu otsuseid, mis su vabadust piiravad. Naudid tõeliselt vabadust, mis tähendab, et elad sellist elu nagu sulle meeldib. Lõpetad enesele piirangute seadmise. Suudad teistelt abi paluda, tundmata end seejuures pealetükkiva ja tarbetuna. Ei tunne vajadust teistele oma tublidust tõestada. Kui tunned, et üksi ei oska, tule teraapiasse!

Hingehaavade ülevaade põhineb Lise Bourbeau raamatul „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina“. Tallinn: Sibylle 2007.

Rubriigid
Käitumismustrid

Kaassõltuvus

Kehvasti toimivate, inimest kurnavate lähisuhete puhul kasutatakse sageli hinnangut “kaassõltuvus”. Raskemal juhul elab kaassõltlane justkui vabatahtlikult aastaid koos vägivaldse partneriga, kellest lahti rebimine käib talle üle jõu. Siin ja praegu ei kirjuta ma, kuidas sõltuvuse lõksust pääseda, vaid kuidas kaassõltuvust ära tunda.

Pia Mellody kirjutab oma raamatus “Kaassõltuvus” (Tallinn, Väike Vanker 2007), et kaassõltuvuse tunneme ära viie sümptomi järgi: raskused eneseaustuse hoidmisega mõistlikul tasemel; toimivate piiride seadmisega; isikliku reaalsuse omaksvõtmise ja väljendamisega; oma vajaduste ja soovide eest hoolitsemisega täiskasvanueas; mõõdukuse säilitamisega reaalsuse kogemisel ja väljendamisel. Järgnev selgitab, mida tähendab eneseaustus ja toimivad piirid ning millised raskused võivad ilmneda isikliku reaalsuse tajumisel, tuginedes Pia Mellodyle.

Eneseaustuse hoidmine on kaassõltlasel raske, sest ta tunneb vaid seda austust, mis tuleb talle teistelt. Ta sõltub sellest, kuidas teised hindavad ta välimust, jõukust, tööd, positsiooni ja sõpru. Ta enesehinnang sõltub ka sellest, kuidas teised hindavad tema laste saavutusi, aga ka abikaasa ilu või mõjukust, haridustaset või eksimatust.

Võrdluseks, kaassõltuvusest vabad eluterve mõtlemisega inimesed teavad, et nad on olulised ja väärtuslikud ka siis, kui nad teevad vigu. Kaassõltuvusest vaba säilitab eneseaustuse ka siis, kui puutub kokku mõne vihase inimesega, kui talle valetatakse või isegi kui mõni lähedne ignoreerib teda. Ka siis, kui juuksur rikkus soengu või ta kaotas tenniseturniiril või on ülekaaluline või kui teda on solvatud või taga räägitud, ei lasku eluterve mõtlemisega inimene enesehaletsusse. Neis olukordades võib ta tunda küll viha, hirmu või valu, mõnikord süütunnet, aga eneseaustus ja sisemise väärtuse tunnetamine jääb alles.

Piiride süsteemi väljakujundamine on oluline tegur, mis aitab sisemist väärikust säilitada – neid piire võib nimetada inimõiguseks ja -vajaduseks ühtaegu. Sisemised piirid kaitsevad meie mõtlemist ja tundeid – et suudame hoida oma mõtteid, tundeid ja käitumist lahus teiste omadest. See tähendab, vastutame vaid enda omade eest, ei süüdista teisi asjades, mida me ise mõtleme ja tunneme ning seega ei manipuleeri teistega ega kontrolli neid. Samal ajal ei lase me teiste mõtetel defineerida ennast. Välised piirid annavad võimaluse valida meile sobiv distants teiste inimestega, – kas anda või mitte anda teistele luba meid või meile kuuluvaid asju puudutada, öelda “ei” ilma süümepiinadeta. Ja samast juhinduda oma käitumises teiste suhtes. Kui meie välised piirid on paigas, siis oskame teistelt inimestelt luba küsida, kui soovime nende asju või neid endid puudutada, oskame hoida vestluse ajal parajat distantsi, lugu pidada teiste ajast jne. Hästitoimivad piirid ei ole tegelikult staatilised, need on paindlikud, need lasevad läbi valikuliselt.

Piiride puudumise all kannataja on nagu piirdeaiata murulapp, millest kõik lühemat teed valides läbi trambivad, mille mõnes osas kassid pissivad ja mida koerad kraabivad. Kui aga piirid on pikka aega ja valimatult puudunud, võib kogetud valu reaktsiooniks olla müüri või seina ehitamine enda ja teiste vahele. Seina eesmärk on kaitsta haavatasaamise eest. Piiride asemele paigutatud sein võib olla üles ehitatud vihast või hirmust. Nagu Mellody kirjeldab, on viha seina sõnum ümbritsevatele: „Kui sa tuled mulle lähedale või ütled midagi selle-ja-selle kohta, siis ma plahvatan! Ma võin sind lüüa või sinu peale karjuda, nii et vaata ette!“ Teised hoiduvad hirmu tõttu lähenemast, kartes seda viha valla päästa.

Hirmu seinaga inimesed ei käi pidudel, ei vestle seltskonnas, neist õhkub sõnum: „Ärge tulge mulle lähedale või ma pudenen koost!“ Reaktsioonid sellele on erinevad. Teised kaassõltlased, kes näevad teda ohvri vaatenurgast, hoiduvad eemale. Sissetungija-tüüp aga tunneb sellise suhtes hoopis ligitõmmet.

Veel on Mellody välja toonud vaikuseseina ja sõnadeseina. Vaikuseseina ehitanu ei näita välja mingeid emotsioone, ta „sulab tapeediga ühte“ ja jälgib, mis toimub, selle asemel, et ise osaleda. Sõnadeseina kasutav inimene räägib lakkamatult, jätkates isegi siis, kui keegi üritab vestlusse sekkuda või teemat muuta.

Sama inimene võib kasutada mitut seina: hirmult minna vihale ja sealt vaikimisele, jäädes oma seinte varjus haavamatuks. Edasi-tagasi pendeldamine tekib tavaliselt pärast seda, kui ta korra on seina tagant välja tulnud ja riskinud haavatav olla, siis aga märganud, et ta on liialt haavatav (kuna tal puuduvad piirid). Ilma piirideta elu kogemine on igal juhul valulik. Valu tundnud kaassõltlane tõmbub seina varju kiiresti tagasi.

Isikliku reaalsuse tajumise häire väljendub Mellody järgi selles, kui inimene väidab, et ta ei tea, kes ta on. Võimetust oma isiklikku reaalsust omaks võtta kogetakse 2 tasandil:

1) Tean, aga varjan: „Ma tean, mis on minu isiklik reaalsus, kuid ma ei räägi sellest. Ma varjan seda teiste eest, kuna kardan, et nad ei aktsepteeriks seda.“;

2) Ei tea, ei tunne ära: „Ma ei tea, mis on minu isiklik reaalsus.“ Peegeldatakse teise tundeid ja mõtteid enda kohta, sest enda omi ei teata. See kujuneb välja lapsel, keda ei aktsepteerita või ignoreeritakse, kui ta väljendab isiklikku reaalsust (mida ta tunneb, arvab või nägi, kuulis, soovis jne), siis ta õpib, et tema arusaam reaalsusest on vale. Lapse kontakt oma isikliku reaalsusega muutub talumatuks ja ta hakkab eitama seda, mida tegelikult tajub ja lõpuks ei tunnegi seda enam ära.

Kaassõltuvust iseloomustavad käitumismustrid:

1) Keha tasandil – “see kes teab, aga varjab” ei nõustu komplimentidega oma välimuse suhtes. See, kes ei tunne oma isiklikku reaalsust, mõtleb komplimendi puhul: „Miks see inimene küll nii ütles?“ Anorektikud ei saa aru oma väljanägemisest iseg siis, kui nad peeglisse vaatavad.

2) Mõtlemise tasandil on kaks levinud mustrit kas “olen teadlik, mida ma millegi kohta mõtlen, aga ma ei räägi seda välja, kuna mulle näib, et see pole teiste poolt aktsepteeritav” või “ma ei tea, mida ma mõtlen ja kui mul palutakse sellest rääkida, siis on pea tühi või satun segadusse”

3) Tunnete tasandil on üks võimalus “kui küsid minult, mida ma tunnen, siis ma ei ütle seda, valetan või mainin mõnda muud tunnet, näiteks ei ütle, et olen vihane vaid ütlen, et olen kurb” ja teine võimalus “ma ei ole suuteline oma tunnetest rääkima, kuna ei koge emotsioone, olen tuim”.

4) Käitumise tasandil on kaassõltlase muster “saan oma käitumisest aru, aga kui mult küsitakse, siis valetan, räägin midagi muud või väidan, et ei mäleta. Näiteks, kui küsitakse, kas andsid kassile süüa?Kaassõltlane vastab: „Jah!“, kuigi tegelikult unustas ja püüab seda varjata.

Nende mustritega nagu kaassõltuvusega üldiselt tegeletakse vajadusel Sinuterapeudi teraapiaseanssidel.

Milles avalduvad kaassõltlase raskused oma vajaduste ja soovide eest hoolitsemisega ning mõõdukuse säilitamisega reaalsuse kogemisel ja väljendamisel Pia Mellody “Kaassõltuvuse” järgi saab kirja teises postituses.