Põhilised uskumused: Kui see, mida räägin ja teen on perfektne, siis on see ka õiglane. Ma kardan, et teised kadestavad mind, kui mul hästi läheb, Õnneseen olla on ebaõiglane.
Ebaõigluse haav tekib 3.-5.-eluaastal, individuaalsuse väljakujunemise ajal, kui laps järeldab vanema külmusest, rangusest või võimukusest, pidevatest korrigeerivatest märkustest, et tema käitumine või enese väljendamise viis on vale. Laps märkab, et teda hinnatakse selle tõttu, mida ta teeb, mitte selle eest, kes ta ise on. Enesekaitseks kujundab ta endale Jäikuse maski.
Jäikuse maskiga inimene on töökas ja kohusetundlik, oskab iseseisvalt olukordi lahendada ja ilma abi küsimata hakkama saada. Ta teeb kõik, et probleeme ei oleks, sest kardab nendega kaasnevaid tundeid (valu, kurbus, viha). Temast jääb mulje, et tal läheb kogu aeg väga hästi. Isegi, kui asjad on halvasti, ei taha ta seda tunnistada. Selleks, et ta kurtma hakkaks, peab olukord eriliselt hulluks läinud olema. Tööl on just tema see, kellele kõik saavad kindlad olla, et asjad saavad tehtud õigeaegselt ja korrektselt. Teda kiputakse ära kasutama: lükatakse talle aina rohkem ülesandeid, millest ta ei suuda keelduda, kuna „keegi teine ju ei saa nii hästi hakkama“.
Lapsepõlvekasvatusest tekkinud arusaamast, et vanematel on alati õigus, on tal aukartus autoriteetide ees. Samas on talle väga ebameeldiv, kui tema tegude või sõnade õigsuses kaheldakse, eriti kui seda tehakse autoriteetide juuresolekul (seda tõmbab ligi ta ebaõigluse haav).
Õiglus tähendab tema jaoks muuhulgas seda, et töötasu peab olema õiglane kõigi osapoolte jaoks. Ta ei taha saada rohkem, kui on enda arvates ära teeninud. Tal võib olla piinlik tasu vastu võtta, kui tunneb, et töö pole tehtud perfektselt või ta pole piisavalt vaeva näinud. Tal on üldse raske endale tasu küsida, sest kaalub pidevalt, mis tunduks õiglane ka tasu maksja jaoks. Tal on annet jaotada asju võrdselt, näiteks toiduportse või osamakse. Ta kardab eksida ja tahtes olla täiuslik, võib ta enda vastu päris julm olla. Kõik vead tuleb kohe parandada. Ta parandab ka teiste vigu, näiteks kui märkab nende jutus ebatäpsusi. Eksimise hirm teeb otsustamise raskeks ja ta kahtleb oma valiku õigsuses veel tagantjärgi.
Ta märkab halvasti oma füüsilisi haavu ja on uhke selle üle, et vajab väga harva arstiabi või ravimeid. Haigestudes loodab ta, et halb enesetunne möödub, või ta ravib ennast ise. Tal on lihtsalt väga raske tunnistada, et vajab abi. Ta nõuab endalt ja teistelt perfektsust, selle puudumine tekitab viha ja kriitikat ning ebaõigluse tunnet. Ülearune nõudlikkus ja enese vastu karm olemine paneb teda eirama isiklikke vajadusi. Enese vaoshoidmine võtab jõu ära. Ta ei suuda „logeleda“, sest peab puhkamist ebaõiglaseks, eriti kui keegi teine samal ajal tööd teeb. Väga raske on anda endale vabadust, see avaldub ka füüsises: jalad, õlad ja muud kehaosad sageli pinges. Samas, kuigi ta näib kriitiline, ei pea ta pikka viha, andestab kergesti ja annab „eksinule“ uue võimaluse (enda standardi järgi ilmutab ta nii rohkem õiglust). Kui haav on tervendamata, siis tõenäoliselt veab kaaskodanik teda uuesti alt.
Reakstioon, kui haav pihta saab. Ebaõigluse haavaga inimene tunneb sageli, et olukord ei ole õiglane: keegi saab vale asja eest kiita või pahategija jääb karistuseta või tema peab kellegi teise töö ära tegema jne. Talle torkab silma kõik ebakorrektne, ebaaus, ebavõrdne. Kui ebaõigluse haav pihta saab, siis ta ärritub sisemiselt ja muutub väliselt jäigaks. Ta vihastab enda peale („ise olin loll, et sellise olukorra tekkimise võimaldasin“). Mõnikord võib viha väljendada ka teise inimese suhtes. Samas on ta tugeva enesekontrolliga ja varjab nii erutust kui ärritust üsna osavalt. Karjuma ta ei hakka, rahulolematust reedavad kuiv ja pinges hääl või närvilised naeruturtsatused, kramplikud ja teravad liigutused, külm ja tõrjuv hoiak.
Miks on endal seda haava ja maski raske märgata? Ego juhib inimese ebaõigluse haava teadvustamiselt kõrvale sellega, et ta ei nimeta oma probleeme probleemideks. Miks? Sest ta peab neid õiglaselt kujunenud olukordadeks, mille ta kohe lahendab. Ilma takistuste ja tagasilöökideta poleks elu tema meelest õiglane, vaid oleks liiga lihtne lulli löömine, seega ebaõiglane nende suhtes, kellel ei ole parasjagu kerge. Perfektsust taga ajades ei märka ta oma jäikust ja viha, arvates, et on lihtsalt õiglane. Oma kujutluses on ta siiras ja südamlik inimene. Tegelikult ei oska ta südamlikkust välja näidata (sest suhetes vanematega oli väga vähe tunnete välja näitamist) ja siiruse asemel nähakse tema karmi kriitikat. Ta on oma tundeid varjates teisest eemaldunud. See on talle harjumuspärane ja turvaline. Ta veenab end, et temasse ei puutu miski, nii näib ta külm ja rahulik, kuigi sisemuses on väga tundlik. Ta hoiab enda tunnete väljendamist tagasi ka seetõttu, et ei taha olla teiste suhtes ebaõiglane, teiste elu kurtmisega raskemaks teha.
Õppetunnid enesearenguks. Me kogeme ebaõigluse haavaga kaasnevaid kannatusi seetõttu, et oleme teiste, aga eriti iseenda suhtes ebaõiglased. Pane tähele olukordi, kus oled ebaõiglane iseenda vastu: kui ei tunnusta ennast või süüdistad ennast, kui ei luba endale meeldivaid asju ega puhkust, kui pead end saamatuks, või võrdled end pidevalt teistega, kes on mingil alal sinust rohkem saavutanud. Kuigi sa ei talu tundetute inimeste külmust, suhtud sa iseendasse täiesti südametult, kui ei pane tähele enda väsimust, valu või nälga. Oled liiga enesekriitiline ega näe oma positiivseid omadusi ega töö tulemuslikkust. Ära keskendu üksnes sellele, mis on tegemata või halvasti tehtud – kõigil inimestel juhtub vigu, ka sina oled inimene. Sa ei pea teistele tõestama, et väärid mingit tasu. Sa ei pea end teiste ees õigustama, tunnustust ära teenima. On täiesti ükskõik, mida teised sinust mõtlevad, sest igaühe meele järele olla ei jõua. Sinu tõde on täiesti subjektiivselt sinu tõde. Nii nagu sina maailma näed on sinu maailm ja sul on sellele täielik õigus. Püüd absoluutse õigluse järele on utoopia. On paratamatu, et isegi enda meelest omakasupüüdmatult tegutsedes võid sama ajal kellegi teise jaoks mõjuda ebaõiglaselt.
Ebaõigluse haava paranemise märgid: Lubad endal olla mitte nii täiuslik. Lubad endal teha vigu, olemata enda peale vihane või kritiseerimata ennast. Julged välja näidata enda nõrkust ja tundlikkust, võid teiste ees nutma puhkeda, kartmata nende hukkamõistu ja häbenemata, et kaotasid korraks kontrolli enda üle. Oled enda vastu leebe. Lubad endal süütunneteta lõõgastuda, nautida, ilusaid asju osta, nalja heita ja vigurdada.
Kui pehmust ja enesest hoolimist harjutama hakkad, on alguses hea tulla teraapiasse!
Hingehaavade ülevaade põhineb Lise Bourbeau raamatul „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina“. Tallinn: Sibylle 2007.