Põhiline uskumus: ei tunne õigust olemas olla.
Hülgamise haav tekib seoses samast soost vanemaga: tunnetuslik (mitte füüsiline) äratõukamine, ära põlgamine ja lahti ütlemine. Sageli on vanema suhtumise põhjuseks mittesoovitud või ebasoovitavast soost laps. Ei pruugi isegi toimuda otsest hülgamist, piisab lapsevanema märkusest või hoiakust, millest laps alateadlikult tajub põlastust, kõrvale tõukamist, sallimatust, ebasoovitav olemist. Vanem on lihtsalt keset enda muresid kannatamatu või vihane ja väljendab ennast mõtlematult. Laps teeb järelduse, et tal ei ole õigust olemas olla. Tekkimise aeg: eostamisest kuni 1.eluaastani. Enesekaitseks võtab ette Põgeniku maski.
End hüljatuna, ärapõlatuna tundes hakatakse enesekaitseks kujundama Põgeniku maski. Füüsiliselt avaldub Põgeniku mask väikse hapra kehana, mis soovib enda alla võtta võimalikult vähe ruumi. Keha võib jätta fragmentaalse mulje (mõned kehaosad on väiksemad või nagu puuduksid). Õlad hoiavad ettepoole, käed surutud vastu keha, nägu on väike, silmad hirmu täis. Keha on habras, aga mitte lõtv ega halva rühiga.
Selline laps elab „oma maailmas“, on vaikne, arukas, mõistlik ja ei tekita probleeme. Laps võib arvata, et vanemad pole ehtsad ja ta aeti haiglas vastsündinuna kellegagi segi. Ka koolis võib ta end tunda nagu kõrvaltvaataja. Salaja see laps soovib, et teda märgatakse, otsib enda olemasolule kinnitust. Selleks võib ta end mõnikord ära peita. Tema otsimise ja leidmise protsess on talle tõestuseks, et ta siiski on mingil määral olemas. Samas harjub ta ära täiskasvanute kinnitustega, et on selle ja teise asja jaoks liiga väike, liiga nõrk, ei saa hakkama. Ta eest tehakse kõik asjad ära, aga laps ei tunne end sellest armastatuna, vaid hoopis hüljatuna oma mannetuse tõttu. Lõpuks ei suuda ta armastust enam vastu võtta, ja täiskasvanuks saades võib kellegi armastus mõjuda talle lämmatavalt. Kui keegi temasse armub, on esimeseks impulsiks ära joosta. Ta püüab kiiresti täiskasvanuks saada, arvates, et siis on ta hülgamise suhtes tugevam.
Hoidub end sidumast materiaalsete asjadega, kuna need võivad tal takistada põgenemist. Teda köidab pigem vaimne maailm, lõbu ja seksuaalsust peab pealiskaudsuseks. Põgeniku maski kandja peab end lootusetuks, sest arvab, et teised peavad teda lootusetuks. Veel kasutab ta sageli sõnu „ei eksisteeri“, „ei ole olemas“, „kaduma“, „haihtuma“. Ta otsib üksindust, sest kardab ümbritsevate tähelepanu. Tal on väga vähe sõpru. Ta tõmbub niivõrd tagasi, et keegi lõpuks ei märka teda enam. See annab põhjust tunda end veelgi hüljatumana.
Tal on nii suur hirm võimaliku paanikaolukorra ees, et püüab peitumisega ennetada sellise olukorra saabumist. Ta leiab alati „häid“ seletusi oma põgenemisele või kõrvalehoidmisele. Hirm paanika ees võib tekitada isegi mälukaotust. Hirm ja teised tugevad emotsioonid võivad söögiisu ära võtta. Äärmuslikel juhtudel võib kalduda anoreksiale, lasta end ära meelitada alkohoolsetel jookidel või narkootikumidel. Hirm tekitab isu magusa järele. Ei julge viha välja elada.
Reaktsioon, kui hülgamise haav pihta saab: järgneb hirm, et teda hüljatakse ja ta soovib automaatselt situatsiooni või inimese eest peitu minna. See on põgenemine paanika- ja jõuetustunde eest, mida lapsepõlves tekitas hülgamine lähedase inimese poolt. Inimene usub, et kui ta muudab end nähtamatuks, on vait ja ei tee midagi, siis teda ei hüljata. Lapsena see taktika päästis teda. Põgeniku maski kandja arvab, et ta pole piisavalt oluline, et ruumi võtta ja tal pole õigust eksisteerida täies ulatuses, nagu seda teevad teised, sest muidu ta hüljatakse.
Miks on endal Hülgamise haava Põgeniku maski raske märgata? Põgenik püüab end veenda, nagu oleks ta kogu aeg väga hõivatud. Tegelikult tuleb tema hõivatus sellest, et ta soovib teha kõike võimalikult veatult ja see võtab loomulikult tohutult palju aega.
Õppetund enesearenguks: me kogeme hülgamise haavaga seotud kannatusi sellepärast, et me hülgame ennast ise. Need, kes meid hülgavad, peegeldavad seda, kuidas me enda isiksust ja eneseteostust ise hülgame. See haav osutab asjaolule, et sa hülgad end ise või siis hülgad teisi inimesi, situatsioone ja projekte.
Hülgamise haava paranemise märgid: Võtad enda alla aina rohkem ruumi, hakkad end jaatama, julged sõna võtta, esile tõstetud saada. Kui keegi teeb näo, et sind ei ole, ei löö see sind jalust maha. Üha harvem tuleb ette olukordi, kus kardad sattuda paanikasse.
Hingehaavade ülevaade põhineb Lise Bourbeau raamatul „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina“. Tallinn: Sibylle 2007.