Autor: Jana

Rubriigid
Hingehaavad

Ebaõigluse haav

Põhilised uskumused: Kui see, mida räägin ja teen on perfektne, siis on see ka õiglane. Ma kardan, et teised kadestavad mind, kui mul hästi läheb, Õnneseen olla on ebaõiglane.

Ebaõigluse haav tekib 3.-5.-eluaastal, individuaalsuse väljakujunemise ajal, kui laps järeldab vanema külmusest, rangusest või võimukusest, pidevatest korrigeerivatest märkustest, et tema käitumine või enese väljendamise viis on vale. Laps märkab, et teda hinnatakse selle tõttu, mida ta teeb, mitte selle eest, kes ta ise on. Enesekaitseks kujundab ta endale Jäikuse maski.

Jäikuse maskiga inimene on töökas ja kohusetundlik, oskab iseseisvalt olukordi lahendada ja ilma abi küsimata hakkama saada. Ta teeb kõik, et probleeme ei oleks, sest kardab nendega kaasnevaid tundeid (valu, kurbus, viha). Temast jääb mulje, et tal läheb kogu aeg väga hästi. Isegi, kui asjad on halvasti, ei taha ta seda tunnistada. Selleks, et ta kurtma hakkaks, peab olukord eriliselt hulluks läinud olema. Tööl on just tema see, kellele kõik saavad kindlad olla, et asjad saavad tehtud õigeaegselt ja korrektselt. Teda kiputakse ära kasutama: lükatakse talle aina rohkem ülesandeid, millest ta ei suuda keelduda, kuna „keegi teine ju ei saa nii hästi hakkama“.

Lapsepõlvekasvatusest tekkinud arusaamast, et vanematel on alati õigus, on tal aukartus autoriteetide ees. Samas on talle väga ebameeldiv, kui tema tegude või sõnade õigsuses kaheldakse, eriti kui seda tehakse autoriteetide juuresolekul (seda tõmbab ligi ta ebaõigluse haav).

Õiglus tähendab tema jaoks muuhulgas seda, et töötasu peab olema õiglane kõigi osapoolte jaoks. Ta ei taha saada rohkem, kui on enda arvates ära teeninud. Tal võib olla piinlik tasu vastu võtta, kui tunneb, et töö pole tehtud perfektselt või ta pole piisavalt vaeva näinud. Tal on üldse raske endale tasu küsida, sest kaalub pidevalt, mis tunduks õiglane ka tasu maksja jaoks. Tal on annet jaotada asju võrdselt, näiteks toiduportse või osamakse. Ta kardab eksida ja tahtes olla täiuslik, võib ta enda vastu päris julm olla. Kõik vead tuleb kohe parandada. Ta parandab ka teiste vigu, näiteks kui märkab nende jutus ebatäpsusi. Eksimise hirm teeb otsustamise raskeks ja ta kahtleb oma valiku õigsuses veel tagantjärgi.

Ta märkab halvasti oma füüsilisi haavu ja on uhke selle üle, et vajab väga harva arstiabi või ravimeid. Haigestudes loodab ta, et halb enesetunne möödub, või ta ravib ennast ise. Tal on lihtsalt väga raske tunnistada, et vajab abi. Ta nõuab endalt ja teistelt perfektsust, selle puudumine tekitab viha ja kriitikat ning ebaõigluse tunnet. Ülearune nõudlikkus ja enese vastu karm olemine paneb teda eirama isiklikke vajadusi. Enese vaoshoidmine võtab jõu ära. Ta ei suuda „logeleda“, sest peab puhkamist ebaõiglaseks, eriti kui keegi teine samal ajal tööd teeb. Väga raske on anda endale vabadust, see avaldub ka füüsises: jalad, õlad ja muud kehaosad sageli pinges. Samas, kuigi ta näib kriitiline, ei pea ta pikka viha, andestab kergesti ja annab „eksinule“ uue võimaluse (enda standardi järgi ilmutab ta nii rohkem õiglust). Kui haav on tervendamata, siis tõenäoliselt veab kaaskodanik teda uuesti alt.

Reakstioon, kui haav pihta saab. Ebaõigluse haavaga inimene tunneb sageli, et olukord ei ole õiglane: keegi saab vale asja eest kiita või pahategija jääb karistuseta või tema peab kellegi teise töö ära tegema jne. Talle torkab silma kõik ebakorrektne, ebaaus, ebavõrdne. Kui ebaõigluse haav pihta saab, siis ta ärritub sisemiselt ja muutub väliselt jäigaks. Ta vihastab enda peale („ise olin loll, et sellise olukorra tekkimise võimaldasin“). Mõnikord võib viha väljendada ka teise inimese suhtes. Samas on ta tugeva enesekontrolliga ja varjab nii erutust kui ärritust üsna osavalt. Karjuma ta ei hakka, rahulolematust reedavad kuiv ja pinges hääl või närvilised naeruturtsatused, kramplikud ja teravad liigutused, külm ja tõrjuv hoiak.

Miks on endal seda haava ja maski raske märgata? Ego juhib inimese ebaõigluse haava teadvustamiselt kõrvale sellega, et ta ei nimeta oma probleeme probleemideks. Miks? Sest ta peab neid õiglaselt kujunenud olukordadeks, mille ta kohe lahendab. Ilma takistuste ja tagasilöökideta poleks elu tema meelest õiglane, vaid oleks liiga lihtne lulli löömine, seega ebaõiglane nende suhtes, kellel ei ole parasjagu kerge. Perfektsust taga ajades ei märka ta oma jäikust ja viha, arvates, et on lihtsalt õiglane. Oma kujutluses on ta siiras ja südamlik inimene. Tegelikult ei oska ta südamlikkust välja näidata (sest suhetes vanematega oli väga vähe tunnete välja näitamist) ja siiruse asemel nähakse tema karmi kriitikat. Ta on oma tundeid varjates teisest eemaldunud. See on talle harjumuspärane ja turvaline. Ta veenab end, et temasse ei puutu miski, nii näib ta külm ja rahulik, kuigi sisemuses on väga tundlik. Ta hoiab enda tunnete väljendamist tagasi ka seetõttu, et ei taha olla teiste suhtes ebaõiglane, teiste elu kurtmisega raskemaks teha.

Õppetunnid enesearenguks. Me kogeme ebaõigluse haavaga kaasnevaid kannatusi seetõttu, et oleme teiste, aga eriti iseenda suhtes ebaõiglased. Pane tähele olukordi, kus oled ebaõiglane iseenda vastu: kui ei tunnusta ennast või süüdistad ennast, kui ei luba endale meeldivaid asju ega puhkust, kui pead end saamatuks, või võrdled end pidevalt teistega, kes on mingil alal sinust rohkem saavutanud. Kuigi sa ei talu tundetute inimeste külmust, suhtud sa iseendasse täiesti südametult, kui ei pane tähele enda väsimust, valu või nälga. Oled liiga enesekriitiline ega näe oma positiivseid omadusi ega töö tulemuslikkust. Ära keskendu üksnes sellele, mis on tegemata või halvasti tehtud – kõigil inimestel juhtub vigu, ka sina oled inimene. Sa ei pea teistele tõestama, et väärid mingit tasu. Sa ei pea end teiste ees õigustama, tunnustust ära teenima. On täiesti ükskõik, mida teised sinust mõtlevad, sest igaühe meele järele olla ei jõua. Sinu tõde on täiesti subjektiivselt sinu tõde. Nii nagu sina maailma näed on sinu maailm ja sul on sellele täielik õigus. Püüd absoluutse õigluse järele on utoopia. On paratamatu, et isegi enda meelest omakasupüüdmatult tegutsedes võid sama ajal kellegi teise jaoks mõjuda ebaõiglaselt.

Ebaõigluse haava paranemise märgid: Lubad endal olla mitte nii täiuslik. Lubad endal teha vigu, olemata enda peale vihane või kritiseerimata ennast. Julged välja näidata enda nõrkust ja tundlikkust, võid teiste ees nutma puhkeda, kartmata nende hukkamõistu ja häbenemata, et kaotasid korraks kontrolli enda üle. Oled enda vastu leebe. Lubad endal süütunneteta lõõgastuda, nautida, ilusaid asju osta, nalja heita ja vigurdada.

Kui pehmust ja enesest hoolimist harjutama hakkad, on alguses hea tulla teraapiasse!

Hingehaavade ülevaade põhineb Lise Bourbeau raamatul „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina“. Tallinn: Sibylle 2007.

Rubriigid
Hingehaavad

Reetmise haav

Põhiline uskumus: Ma olen tugev, ma saan kõigega ise hakkama!

Reetmise haav tekib seoses väga suure kiindumusega vastassoost vanemasse, kui Oidipuse kompleks jääb lapseeas lahendamata. Laps püüab kõigiti saavutada selle vanema heakskiitu. Mingil hetkel ilmneb, et vanem ei õigusta ta ootusi või ei vasta temast loodud ideaalpildile (ei kaitse teda kriitilises olukorras,  ei täida lubadusi, peab tema venda või õde paremaks). Laps tunneb end reedetuna. Reetmine tähendab, et usaldust on kuritarvitatud, talle antud lubadusi pole täidetud või pole truu oldud. Ka siis, kui vastassoost vanem reedab temaga samast soost vanema (nt tütar, kelle isa jätab ema maha), on tal on tunne, nagu oleks reedetud teda ennast. Tekkimise aeg 2.-4.- eluaasta (oidipaalne faas Freudi järgi, mil tärkab huvi vastassoo vastu). Enesekaitseks kujundatakse välja Kontrollija mask.

Ülisuur kiindumus vastassoost vanemasse jääb mõjutama hilisemaid emotsionaalseid ja seksuaalseid suhteid. Reetmise haava käes kannataja võrdleb oma partnerit alati vastassoost vanemaga ja ootab temalt seda, mida ei saanud vanemalt. Samal ajal kardab ta avada end partnerile, sest sellega annaks ta kontrolli käest ja tal on hirm, et tema usaldust kuritarvitatakse. Ta on vastassooga suheldes alati valvel ja eriti tundlik ohu suhtes, et teda võidakse kontrollida või juhendada.

Igapäevaelus on kärsitus ja suured meeleolukõikumised Reetmise haava käes kannatajale väga iseloomulikud. Seepärast ei kannata ta silmaotsaski, kui keegi hilineb või on aeglase taipamisega, asjad ei kulge plaanipäraselt või kui ta peab haigevoodis olema. Selle vältimiseks püüab ta alati kõike ette näha ja kontrollida. Seetõttu on tavapärane, et ta ei pane tähele praeguse hetke häid omadusi, sest tegeleb alatasa tuleviku heaolu planeerimisega.

Reputatsioon on tema jaoks väga tähtis. Ta püüab alati välja paista reipa ja julgena. Seejuures võib ta kaasvestlejale mõjuda liiga jõulise ja ennast peale suruvana, ilma et ta ise seda sellisena tajuks. Ta imestab, kui teised teda agressiivseks peavad, ise hindab ta end lihtsalt heaks enesekehtestajaks. Eriti kergesti satub ta konflikti teise samasuguse kontrollija-tüüpi isikuga asju ajades ja peab just teist liiga võimukaks. Samas ei pane ta ise tähelegi, kui teeb ühistes plaanides viimase hetke muudatusi või võtab teisi puudutavaid otsuseid vastu nendega konsulteerimata. Ta tegeleb teiste inimeste asjadega sellepärast, et tahab, et need vastaksid tema ootustele, siis ei saa nad teda reeta ega pettumust valmistada. Ta ei pea sellist käitumist kontrollimiseks vaid abiks.

Reaktsioon, kui reetmise haav pihta saab. Kontrollija tõmbab ligi olukordi, kus tal on põhjust kahtlustada reetmist ja inimesi, kes on enesekesksed ning kasutavad temaga suheldes pealiskaudseid meelitusi või ei täida antud lubadusi täpselt.  Kui reetmise haav pihta saab, hakkab ta käituma kontrollijana, muutub umbusaldavaks, skeptiliseks, ettevaatlikuks, võimukaks ja sallimatuks. Ta tahab jätta endast mulje kui tugevast isiksusest, kes ei lase ennast ära kasutada. Ülitugeva mulje jätmise pingutused aga panevad eirama isiklikke vajadusi ja sisemisi kõhklusi ning enesekindlus muutub lõpuks väga näiliseks. Samuti muudab see ta ebakindlaks ootamatute olukordade suhtes. Kontrolli kaotades on oht sattuda ise kontrolli alla.

Miks on endal seda haava ja maski raske märgata? Ego juhib inimese Reetmise haava teadvustamiselt kõrvale sellega, et ta on kindel, et tema ei valeta kunagi, ei karda kedagi ega midagi, on kohusetundlik ning peab alati sõna. Ta nimetab seda piiride kehtestamiseks, kui ta mõned endale võetud kohustused kellegi teise kraesse kallab. Tegelikult ta ei taha märgata, et temagi unustab, eksib ja reedab aeg-ajalt. Ta peab ennast igati vastutustundlikuks, aga teisi mitte usaldades on väga haavunud, kui keegi teda ei usalda (see on ju reetmine!).

Õppetunnid enesearenguks. Tähele panna momente, mil reedame end (ja teisi) ise. Võid leida, et sinagi pole ideaalne lubaduste täitja. Samamoodi kui teised on põhjustanud sulle kannatusi, oled sa ise sedasama teinud. Süüdistades teisi silmakirjalikkuses, tuleks silmas pidada, et sa ka ise süüdistad teisi rohkem nende selja taga kui otse. Sa väidad, et vihkad valetamist, aga kas sa tõesti pole valetanud lihtsalt selleks, et teiste ootusi täita ja endast tugevamaga mitte konflikti sattuda? Või vastupidi, teinud endast õrnemale oma järsu väljendusviisiga haiget, teadvustamata, et sellega kuritarvitad tema usaldust, ta tunneb end oma haavatavuses reedetuna. Ja kui sageli oled eiranud lubadusi, mida oled andnud iseendale? Oled ju osav, leides eneseõigustuseks ettekäändeid. Revideerima peaksid ka oma ettekujutust tugevusest. Kui sa tõesti nii tugev oled, miks sa siis kardad nii väga enda autoriteedi õõnestamist ja ootamatuid olukordi? Tegelik tugevus on julgus tunnistada oma nõrkusi.

Reetmise haava paranemise märgid: Sa ei reageeri enam nii emotsionaalselt, kui keegi või miski ajab su plaanid nurja. Lased ohjad lõdvemaks: vähendad oma seotust tulemusega, loobud soovist, et kõik läheks ainult sinu plaani järgi. Sa ei püüa enam olla tähelepanu keskmes. Tunned end hästi tehtud töö pärast ka siis, kui teised sind ei tunnusta. Ei lähe endast välja, kui sul jääb midagi pooleli või pead tunnistama oma nõrkust. Kui usaldamist ja nõrk olemist harjutama hakkad, on alguses hea tulla teraapiasse!

Hingehaavade ülevaade põhineb Lise Bourbeau raamatul „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina“. Tallinn: Sibylle 2007.

Rubriigid
Hingehaavad

Alandatuse haav

Põhilised uskumused: Ma ei ole millegi vääriline, midagi ära teeninud. Väärin ainult kannatusi. Ainult siis, kui olen tubli ja aitan teisi, ei ole põhjust häbenemiseks.

Alandatuse haava tekkimist soodustab, kui laps tunneb end füüsilisel tasandil häbenema panduna, väärituna. Last häbistatakse näiteks selle eest, et ta on end ära määrinud, kole, paks, halvasti/valesti riides, voodisse või püksi pissinud jms. Laps tunneb suurt häbi oma käitumise pärast, arvab, et ta on oma vanematele vastik ja ise selles süüdi. Laps võib vanemate käitumisest teha järelduse, et alastiolekus on midagi piinlikku ja hakata oma keha häbenema. Sageli on tema perekonnas varjatud seksuaalteemalisi saladusi, põlvest-põlve korduvaid seksuaalsusega seotud häbisid. Haav süveneb, kui vanemad on lapsele sisendanud, et perekonnaliikmete häbiväärsed teod peavad jääma saladusse ja see, mida laps nende suhtes tunneb, pole õige. Haav tekib 1.-3.-eluaasta vahel. Täiskasvanuna on tal raske väljendada oma tegelikke vajadusi ja tundeid, kõik tekitab häbi. Alandatuse haava kaitseks võetakse ette Masohhisti mask.

Masohhism on käitumine, kus inimene tunneb kannatustest rahulolu. Masohhist on krooniline kannataja ja enesele nautlemise keelaja. Masohhist tunneb end mis tahes põhjustel alandatuna ja seepärast põeb süütunde käes väga sageli ning on kriitika suhtes väga tundlik. Ta on nagu süüdistuste magnet: ta süüdistab ise ennast kõiges ja võtab kergesti enda peale teiste süü.

Püüdes tõestada enda usaldusväärsust, kuhjab ta enesele palju tööd. Vastutuleliku inimesena satub kergesti olukordadesse, kus peab kedagi hooldama või aitama, unustades seejuures enda vajadused. Mõne aja pärast on tal põhjust tunda end alandatuna, kui avastab, et teda on ära kasutatud. Tegelikult on tal suur hirm, et teda ennast ärakasutajaks peetakse, sellest püüab ta igati hoiduda ja sellepärast on tal nii raske teistelt abi vastu võtta. Ta osutab teistele abi ja teenuseid, mis kuluksid tegelikult talle enesele ära, aga endale ta neid ei luba. Tal on piinlik ka sel puhul, kui ta midagi naudib. See puudutab ka seksuaalelu: ta ei luba endale teadvustada oma päris vajadusi ega nendest partnerile rääkida. Seksi teema on tema jaoks häbi täis.

Vabadusega on masohhistil keerulised suhted. Lapsena ei olnud tal vabadust, sest vanemad otsustasid väga rangelt, kellega ta tohib mängida, kuhu tohib minna ja mis kohustusi ta peab täitma. Sellepärast on vabadus talle ilus unistus. Vabana tundmise hetkede eest on ta pidanud alandustundega maksma. Nii arvab ta, et pole seda väärt ega oska seda õigesti kasutada. Vabadus tähendab talle seda, et ta ei oleks kellelegi võlgu, keegi ei kontrolliks teda ja ta võiks teha mida tahab ning millal tahab. Paradoks on selles, et ta ei võta midagi ette oma soovide täitmiseks ja kannatab edasi. Lisaks kuhjab ta ise endale igasuguseid kohustusi, mis ta vabaduse ära võtavad.

Toit kompenseerib Masohhisti maski kandjale kõike seda, mida ta muidu endale keelab. Ühtlasi lämmatab toit emotsionaalset valu, mis on tulnud enesesüüdistustest ja ebapiisav olemise tundest.

Reaktsioon, kui alandatuse haav pihta saab. Hingehaavad tõmbavad ligi olukordi, mis haava rõhutavad. Näib, nagu ta tõmbaks ligi olukordi, kus ta saab häbistatud (truudusetu abikaasa, vulgaarne ema, end pidevalt ära määriv laps, rebenev kleit, avalikku skandaali sattunud sugulane jne). Masohhisti maski kandes leiab ta alati selgitusi ja vabandusi inimestele ja situatsioonidele, kes/mis teda alandasid. Tegelikult heidab ta alateadlikult teistele ette, et nood piiravad tema vabadust, takistavad valikute tegemist ja häbistavad oma ebasobiva käitumisega. Väline käitumine on aga teine: alandavana tajutud olukorras ruttab ta enda üle ise esimesena nalja viskama, et jõuda teistest ette. Tema tegutsemist motiveerib hirm tunda enese pärast häbi.

Miks on endal seda haava ja maski raske märgata? Ego juhib ta Alandatuse haava teadvustamiselt kõrvale arvamusega, et teiste teenimine pakub talle suurimat rahulolu ja see ongi tema enese vajaduste rahuldamine. Ta oskab alati tuua esile asjaolusid, mis justkui tõestavad, et ta ei ole vaba. Masohhistina käitumine laseb unustada isiklikud vajadused ja mõelda ainult teistele ning tunda ennast seeläbi hea ja suuremeelse inimesena. Ta teeb kõik, et olla teistele kasulik, sest siis ei tunne ta end alandatuna.

Õppetund enesearenguks: alandatusega kaasnevaid kannatusi tõmbab ligi see, et inimene alandab ise end (ja kohati ka teisi). Need, tänu kellele ta satub piinlikesse olukordadesse, peegeldavad ta enda liiga karmi enesekriitikat. Liigse abivalmidusega teiste ellu sekkudes ta aga alandab teisi, sest jätab mulje, nagu nad ei saaks ise hakkama. (Valiku)vabaduse puudumise olukordadesse sattumine õpetab, et oma vabadust saad sa vaid ise piirata, mitte keegi teine. Võta vastutus enda otsuste eest!

Alandatuse haava paranemise märgid: Annad endale aega järele mõelda, kas see sinu vajadustele vastab, enne kui kellelegi jah ütled. Laod senisest vähem koormat oma õlgadele ning tunned end palju vabamalt. Ei võta enam kergekäeliselt vastu otsuseid, mis su vabadust piiravad. Naudid tõeliselt vabadust, mis tähendab, et elad sellist elu nagu sulle meeldib. Lõpetad enesele piirangute seadmise. Suudad teistelt abi paluda, tundmata end seejuures pealetükkiva ja tarbetuna. Ei tunne vajadust teistele oma tublidust tõestada. Kui tunned, et üksi ei oska, tule teraapiasse!

Hingehaavade ülevaade põhineb Lise Bourbeau raamatul „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina“. Tallinn: Sibylle 2007.

Rubriigid
Hingehaavad

Mahajäetuse haav

Põhiline uskumus: minust ei sõltu midagi, ma ei saa üksi hakkama.

Mahajäetuse haav tekib füüsilisest eemaldumisest. Eemaldumine võib toimuda mitmel moel: 1) lapse otsene mahajätmine; 2) järgmisele lapsele pööratakse tunduvalt rohkem tähelepanu (põhjus võib olla uue lapse haigus); 3) laps peab viibima haiglas, on vanematest eraladatud ja kuna ta ei mõista, miks nii tehakse, arvab ta, et oli halb laps ja temast tahetigi lahti saada; 4) vanem on sageli haige või viibib haiguse tõttu eemal, tal pole jõudu lapsega tegelda; 5) vanem on väga hõivatud, tal on pikad tööpäevad või sageli komandeeringus; 6) laps viiakse igal võimalikul juhul vanavanemate või hoidja juurde ning jäetakse sinna pikaks ajaks. Haava tekitajaks on vastassoost vanem, kui laps on 1.-3.-aastane. Enesekaitseks kujundab mahajäetuse haava kogeja välja Sõltuva maski.

Lapsena tunneb ta, et talle saab osaks liiga vähe tähelepanu. Selle saamiseks võib ta jääda haigeks või teha pahandust. Ta otsib ka kinnitust enda tegevuste õigsusele ja tahab, et täiskasvanud ta alati hädast välja aitaksid.

Täiskasvanuna satub Sõltuva maski kandja kergesti nii Ohvri kui Päästja rolli. Ta on dramaatiline ja teeb probleeme pisiasjadest, peaasi, et saada tähelepanu. Päästjana võtab ta enda peale teiste kohustusi või püüab päästa teisi ebameeldivustest, et tunda end tähtsama ja vajalikuna. Kui ta ise abi palub ja seda ei saa, reageerib ta keeldumisele väga valuliselt. Sõltuva maski kandev ema demonstreerib igal võimalikul juhul oma armastust laste vastu ja ootab vastutasuks, et teised tunnistaksid, et ta on neile väga vajalik, et temaga arvestatakse. Muidu ta enda vajalikkusse ei usu.

Ta kahtleb enda otsustes ja otsib oma tegevustele teiste heakskiitu. Sellepärast on tal raske üksi projekte ellu viia. Teisalt võtab ta teiste nõuandeid harva kuulda, ta vajab vaid moraalset toetust enda ideedele, pidevat „käe hoidmist“ ja poolehoiuavaldusi. Ta ei soovigi, et teda liiga iseseisvaks peetaks, sest siis on oht, et ta jäetakse üksi. Selle nimel talub ta pikka aega ka ebarahuldavat suhet. Ta eelistab kinnitada, et kõik on korras, sest kõige rohkem kardab ta mahajätmist. Seetõttu võib ta taluda ka oma kaaslase armukesi, vägivaldsust jm. Tal on ka endal väga raske teistest lahkuda, kasvõi selleks, et reisile minna (ja kui uues kohas hakkab meeldima, siis on tal kahju sealt lahkuda).

Samal ajal kui ta kardab üksindust, kardab ta ka inimeste endale väga lähedale lubamist, sest ei julge sellega riskida: teine võib ju temas pettuda ta päris olemust nähes. Seepärast, kui suhted muutuvad lähedasemaks, leiab ta võimaluse eemaldumiseks. Süüdistades kõike ja kõiki enese maha jätmises, ei taha ta näha, kui sageli on ise kas teisi inimesi maha või projekte pooleli jätnud.

Terviseprobleemide põhjuseks on sageli hirm üksinduse ees, kurbus, ärevus, teiste probleemide enda kanda võtmine. Kalduvus buliimiale, alkoholismile jms.

Reaktsioon, kui mahajäetuse haav pihta saab: tunneb end väikese lapsena, asjaolude ohvrina, võimetuna ise enda elu juhtima, ja käitub vastavalt. Tal on tunne, et ei suuda iseseisvalt tegutseda, ja kõige tähtsam on mitte üksi jääda, sest üksi ei saa hakkama. Kui lapsepõlves oli tähelepanu liiga vähe, siis nutmine või haigeks jäämine võisid olla tõhusad vahendid tähelepanu saamiseks, toetuse ja abi leidmiseks.

Miks on endal seda haava ja maski raske märgata? Ego juhib inimese Mahajäetuse haava teadvustamiselt kõrvale sellega, et Sõltuva maski kandja armastab mängida sõltumatut. Ta jutustab kõigile, kuidas tal pole kedagi vaja ja tal on üksinda väga hea. Just neil hetkedel, kui ta kohtub probleemidega, mille tema sõltuvus on tekitanud, tahab ta end ülal pidada nagu oleks ta sõltumatu. Sel teel aga mahajäetuse haav ainult süveneb. Tegelikult on sõltuvale vajalik autonoomia, mitte sõltumatus.

Mahajäetuse haava paranemise märgid: Tunned end hästi isegi üksi olles. Ei vaja enam nii palju teiste tähelepanu ja toetust. Elu ei tundu enam nii dramaatiline. Soov käivitada uusi projekte ja isegi, kui teised sind ei abista, oled võimeline asja ise jätkama.

Õppetund enesearenguks: Ära põgene selle eest, kes sa oled, nii nõrkuste kui tugevustega – see on igati hea, et sa oled nagu sa oled. Pöördu enese poole leebelt, mitte mingil juhul ära kuku end piitsutama. Ära anna alla, kui sulle näib, et oled üksi jäetud või keegi ei aita sind – see ongi koht teadvustamiseks, et sa ise oled väärtuslik sellisena nagu sa oled ja võid teha seda, mis sulle meeldib. Kui tunned, et üksi ei oska, tule teraapiasse!

Hingehaavade ülevaade põhineb Lise Bourbeau raamatul „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina“. Tallinn: Sibylle 2007.

Rubriigid
Hingehaavad

Hülgamise haav

Põhiline uskumus: ei tunne õigust olemas olla.

Hülgamise haav tekib seoses samast soost vanemaga: tunnetuslik (mitte füüsiline) äratõukamine, ära põlgamine ja lahti ütlemine. Sageli on vanema suhtumise põhjuseks mittesoovitud või ebasoovitavast soost laps. Ei pruugi isegi toimuda otsest hülgamist, piisab lapsevanema märkusest või hoiakust, millest laps alateadlikult tajub põlastust, kõrvale tõukamist, sallimatust, ebasoovitav olemist. Vanem on lihtsalt keset enda muresid kannatamatu või vihane ja väljendab ennast mõtlematult. Laps teeb järelduse, et tal ei ole õigust olemas olla. Tekkimise aeg: eostamisest kuni 1.eluaastani. Enesekaitseks võtab ette Põgeniku maski.

End hüljatuna, ärapõlatuna tundes hakatakse enesekaitseks kujundama Põgeniku maski. Füüsiliselt avaldub Põgeniku mask väikse hapra kehana, mis soovib enda alla võtta võimalikult vähe ruumi. Keha võib jätta fragmentaalse mulje (mõned kehaosad on väiksemad või nagu puuduksid). Õlad hoiavad ettepoole, käed surutud vastu keha, nägu on väike, silmad hirmu täis. Keha on habras, aga mitte lõtv ega halva rühiga.

Selline laps elab „oma maailmas“, on vaikne, arukas, mõistlik ja ei tekita probleeme. Laps võib arvata, et vanemad pole ehtsad ja ta aeti haiglas vastsündinuna kellegagi segi. Ka koolis võib ta end tunda nagu kõrvaltvaataja. Salaja see laps soovib, et teda märgatakse, otsib enda olemasolule kinnitust. Selleks võib ta end mõnikord ära peita. Tema otsimise ja leidmise protsess on talle tõestuseks, et ta siiski on mingil määral olemas. Samas harjub ta ära täiskasvanute kinnitustega, et on selle ja teise asja jaoks liiga väike, liiga nõrk, ei saa hakkama. Ta eest tehakse kõik asjad ära, aga laps ei tunne end sellest armastatuna, vaid hoopis hüljatuna oma mannetuse tõttu. Lõpuks ei suuda ta armastust enam vastu võtta, ja täiskasvanuks saades võib kellegi armastus mõjuda talle lämmatavalt. Kui keegi temasse armub, on esimeseks impulsiks ära joosta. Ta püüab kiiresti täiskasvanuks saada, arvates, et siis on ta hülgamise suhtes tugevam.

Hoidub end sidumast materiaalsete asjadega, kuna need võivad tal takistada põgenemist. Teda köidab pigem vaimne maailm, lõbu ja seksuaalsust peab pealiskaudsuseks. Põgeniku maski kandja peab end lootusetuks, sest arvab, et teised peavad teda lootusetuks. Veel kasutab ta sageli sõnu „ei eksisteeri“, „ei ole olemas“, „kaduma“, „haihtuma“. Ta otsib üksindust, sest kardab ümbritsevate tähelepanu. Tal on väga vähe sõpru. Ta tõmbub niivõrd tagasi, et keegi lõpuks ei märka teda enam. See annab põhjust tunda end veelgi hüljatumana.

Tal on nii suur hirm võimaliku paanikaolukorra ees, et püüab peitumisega ennetada sellise olukorra saabumist. Ta leiab alati „häid“ seletusi oma põgenemisele või kõrvalehoidmisele. Hirm paanika ees võib tekitada isegi mälukaotust. Hirm ja teised tugevad emotsioonid võivad söögiisu ära võtta. Äärmuslikel juhtudel võib kalduda anoreksiale, lasta end ära meelitada alkohoolsetel jookidel või narkootikumidel. Hirm tekitab isu magusa järele. Ei julge viha välja elada.

Reaktsioon, kui hülgamise haav pihta saab: järgneb hirm, et teda hüljatakse ja ta soovib automaatselt situatsiooni või inimese eest peitu minna. See on põgenemine paanika- ja jõuetustunde eest, mida lapsepõlves tekitas hülgamine lähedase inimese poolt. Inimene usub, et kui ta muudab end nähtamatuks, on vait ja ei tee midagi, siis teda ei hüljata. Lapsena see taktika päästis teda. Põgeniku maski kandja arvab, et ta pole piisavalt oluline, et ruumi võtta ja tal pole õigust eksisteerida täies ulatuses, nagu seda teevad teised, sest muidu ta hüljatakse.

Miks on endal Hülgamise haava Põgeniku maski raske märgata? Põgenik püüab end veenda, nagu oleks ta kogu aeg väga hõivatud. Tegelikult tuleb tema hõivatus sellest, et ta soovib teha kõike võimalikult veatult ja see võtab loomulikult tohutult palju aega.

Õppetund enesearenguks: me kogeme hülgamise haavaga seotud kannatusi sellepärast, et me hülgame ennast ise. Need, kes meid hülgavad, peegeldavad seda, kuidas me enda isiksust ja eneseteostust ise hülgame. See haav osutab asjaolule, et sa hülgad end ise või siis hülgad teisi inimesi, situatsioone ja projekte.

Hülgamise haava paranemise märgid: Võtad enda alla aina rohkem ruumi, hakkad end jaatama, julged sõna võtta, esile tõstetud saada. Kui keegi teeb näo, et sind ei ole, ei löö see sind jalust maha. Üha harvem tuleb ette olukordi, kus kardad sattuda paanikasse.

Hingehaavade ülevaade põhineb Lise Bourbeau raamatul „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina“. Tallinn: Sibylle 2007.

Rubriigid
Käitumismustrid

Kaassõltuvus

Kehvasti toimivate, inimest kurnavate lähisuhete puhul kasutatakse sageli hinnangut “kaassõltuvus”. Raskemal juhul elab kaassõltlane justkui vabatahtlikult aastaid koos vägivaldse partneriga, kellest lahti rebimine käib talle üle jõu. Siin ja praegu ei kirjuta ma, kuidas sõltuvuse lõksust pääseda, vaid kuidas kaassõltuvust ära tunda.

Pia Mellody kirjutab oma raamatus “Kaassõltuvus” (Tallinn, Väike Vanker 2007), et kaassõltuvuse tunneme ära viie sümptomi järgi: raskused eneseaustuse hoidmisega mõistlikul tasemel; toimivate piiride seadmisega; isikliku reaalsuse omaksvõtmise ja väljendamisega; oma vajaduste ja soovide eest hoolitsemisega täiskasvanueas; mõõdukuse säilitamisega reaalsuse kogemisel ja väljendamisel. Järgnev selgitab, mida tähendab eneseaustus ja toimivad piirid ning millised raskused võivad ilmneda isikliku reaalsuse tajumisel, tuginedes Pia Mellodyle.

Eneseaustuse hoidmine on kaassõltlasel raske, sest ta tunneb vaid seda austust, mis tuleb talle teistelt. Ta sõltub sellest, kuidas teised hindavad ta välimust, jõukust, tööd, positsiooni ja sõpru. Ta enesehinnang sõltub ka sellest, kuidas teised hindavad tema laste saavutusi, aga ka abikaasa ilu või mõjukust, haridustaset või eksimatust.

Võrdluseks, kaassõltuvusest vabad eluterve mõtlemisega inimesed teavad, et nad on olulised ja väärtuslikud ka siis, kui nad teevad vigu. Kaassõltuvusest vaba säilitab eneseaustuse ka siis, kui puutub kokku mõne vihase inimesega, kui talle valetatakse või isegi kui mõni lähedne ignoreerib teda. Ka siis, kui juuksur rikkus soengu või ta kaotas tenniseturniiril või on ülekaaluline või kui teda on solvatud või taga räägitud, ei lasku eluterve mõtlemisega inimene enesehaletsusse. Neis olukordades võib ta tunda küll viha, hirmu või valu, mõnikord süütunnet, aga eneseaustus ja sisemise väärtuse tunnetamine jääb alles.

Piiride süsteemi väljakujundamine on oluline tegur, mis aitab sisemist väärikust säilitada – neid piire võib nimetada inimõiguseks ja -vajaduseks ühtaegu. Sisemised piirid kaitsevad meie mõtlemist ja tundeid – et suudame hoida oma mõtteid, tundeid ja käitumist lahus teiste omadest. See tähendab, vastutame vaid enda omade eest, ei süüdista teisi asjades, mida me ise mõtleme ja tunneme ning seega ei manipuleeri teistega ega kontrolli neid. Samal ajal ei lase me teiste mõtetel defineerida ennast. Välised piirid annavad võimaluse valida meile sobiv distants teiste inimestega, – kas anda või mitte anda teistele luba meid või meile kuuluvaid asju puudutada, öelda “ei” ilma süümepiinadeta. Ja samast juhinduda oma käitumises teiste suhtes. Kui meie välised piirid on paigas, siis oskame teistelt inimestelt luba küsida, kui soovime nende asju või neid endid puudutada, oskame hoida vestluse ajal parajat distantsi, lugu pidada teiste ajast jne. Hästitoimivad piirid ei ole tegelikult staatilised, need on paindlikud, need lasevad läbi valikuliselt.

Piiride puudumise all kannataja on nagu piirdeaiata murulapp, millest kõik lühemat teed valides läbi trambivad, mille mõnes osas kassid pissivad ja mida koerad kraabivad. Kui aga piirid on pikka aega ja valimatult puudunud, võib kogetud valu reaktsiooniks olla müüri või seina ehitamine enda ja teiste vahele. Seina eesmärk on kaitsta haavatasaamise eest. Piiride asemele paigutatud sein võib olla üles ehitatud vihast või hirmust. Nagu Mellody kirjeldab, on viha seina sõnum ümbritsevatele: „Kui sa tuled mulle lähedale või ütled midagi selle-ja-selle kohta, siis ma plahvatan! Ma võin sind lüüa või sinu peale karjuda, nii et vaata ette!“ Teised hoiduvad hirmu tõttu lähenemast, kartes seda viha valla päästa.

Hirmu seinaga inimesed ei käi pidudel, ei vestle seltskonnas, neist õhkub sõnum: „Ärge tulge mulle lähedale või ma pudenen koost!“ Reaktsioonid sellele on erinevad. Teised kaassõltlased, kes näevad teda ohvri vaatenurgast, hoiduvad eemale. Sissetungija-tüüp aga tunneb sellise suhtes hoopis ligitõmmet.

Veel on Mellody välja toonud vaikuseseina ja sõnadeseina. Vaikuseseina ehitanu ei näita välja mingeid emotsioone, ta „sulab tapeediga ühte“ ja jälgib, mis toimub, selle asemel, et ise osaleda. Sõnadeseina kasutav inimene räägib lakkamatult, jätkates isegi siis, kui keegi üritab vestlusse sekkuda või teemat muuta.

Sama inimene võib kasutada mitut seina: hirmult minna vihale ja sealt vaikimisele, jäädes oma seinte varjus haavamatuks. Edasi-tagasi pendeldamine tekib tavaliselt pärast seda, kui ta korra on seina tagant välja tulnud ja riskinud haavatav olla, siis aga märganud, et ta on liialt haavatav (kuna tal puuduvad piirid). Ilma piirideta elu kogemine on igal juhul valulik. Valu tundnud kaassõltlane tõmbub seina varju kiiresti tagasi.

Isikliku reaalsuse tajumise häire väljendub Mellody järgi selles, kui inimene väidab, et ta ei tea, kes ta on. Võimetust oma isiklikku reaalsust omaks võtta kogetakse 2 tasandil:

1) Tean, aga varjan: „Ma tean, mis on minu isiklik reaalsus, kuid ma ei räägi sellest. Ma varjan seda teiste eest, kuna kardan, et nad ei aktsepteeriks seda.“;

2) Ei tea, ei tunne ära: „Ma ei tea, mis on minu isiklik reaalsus.“ Peegeldatakse teise tundeid ja mõtteid enda kohta, sest enda omi ei teata. See kujuneb välja lapsel, keda ei aktsepteerita või ignoreeritakse, kui ta väljendab isiklikku reaalsust (mida ta tunneb, arvab või nägi, kuulis, soovis jne), siis ta õpib, et tema arusaam reaalsusest on vale. Lapse kontakt oma isikliku reaalsusega muutub talumatuks ja ta hakkab eitama seda, mida tegelikult tajub ja lõpuks ei tunnegi seda enam ära.

Kaassõltuvust iseloomustavad käitumismustrid:

1) Keha tasandil – “see kes teab, aga varjab” ei nõustu komplimentidega oma välimuse suhtes. See, kes ei tunne oma isiklikku reaalsust, mõtleb komplimendi puhul: „Miks see inimene küll nii ütles?“ Anorektikud ei saa aru oma väljanägemisest iseg siis, kui nad peeglisse vaatavad.

2) Mõtlemise tasandil on kaks levinud mustrit kas “olen teadlik, mida ma millegi kohta mõtlen, aga ma ei räägi seda välja, kuna mulle näib, et see pole teiste poolt aktsepteeritav” või “ma ei tea, mida ma mõtlen ja kui mul palutakse sellest rääkida, siis on pea tühi või satun segadusse”

3) Tunnete tasandil on üks võimalus “kui küsid minult, mida ma tunnen, siis ma ei ütle seda, valetan või mainin mõnda muud tunnet, näiteks ei ütle, et olen vihane vaid ütlen, et olen kurb” ja teine võimalus “ma ei ole suuteline oma tunnetest rääkima, kuna ei koge emotsioone, olen tuim”.

4) Käitumise tasandil on kaassõltlase muster “saan oma käitumisest aru, aga kui mult küsitakse, siis valetan, räägin midagi muud või väidan, et ei mäleta. Näiteks, kui küsitakse, kas andsid kassile süüa?Kaassõltlane vastab: „Jah!“, kuigi tegelikult unustas ja püüab seda varjata.

Nende mustritega nagu kaassõltuvusega üldiselt tegeletakse vajadusel Sinuterapeudi teraapiaseanssidel.

Milles avalduvad kaassõltlase raskused oma vajaduste ja soovide eest hoolitsemisega ning mõõdukuse säilitamisega reaalsuse kogemisel ja väljendamisel Pia Mellody “Kaassõltuvuse” järgi saab kirja teises postituses.

Rubriigid
Teraapia

Tunda tundeid

Deepak Chopra kirjutab raamatus “Tee armastuse juurde” alateadvuse seaduspärast, et kõik, mille naasmist püütakse vältida, tuleb kindlasti tagasi, ja mida tugevam on soov vältida, seda rängem on naasmine: “Inimesed, kes vannuvad endale, et ei tunne enam kunagi nii suurt hirmu, viha või lüüasaamist, valmistavad ennast vaid ette uuele hirmule, vihale ja lüüasaamisele.” Seepärast soovitab Chopra neil, kes tahaks mingist emotsioonist vabaneda, oma vastupanu tunnetada, vältimise asemel parem see avatult vastu võtta ja omaks tunnistada.

Chopra konkreetene juhend on selline: “Ärge ajage oma emotsiooni minema, vaid teatage talle, et soovite teda lähemalt uurida. Öelge talle, et ta heidaks endalt maha pettemaski. Emotsioonid varjuvad tihti üksteise alla. Viha taga on peidus hirm, hirmu taha varjub valu. Emotsioonist vabanemine tähendab kiht-kihilt tema tuumani jõudmist. Kui mõni tunne on äärmiselt tugev, öelge endale: „Selle tunde elan kõigepealt läbi ja vaatan alles siis teda lähemalt.“ Ärge samastuge nende tunnetega, emotsioon on lihtsalt miski, mida te läbi elate.

Kokkuvõttes nendib Chopra, et kui teatud olukorrad tekitavad alati samu reaktsioone, küsige endalt, milles on vaja selgusele jõuda, et reaktsioon muutuks. Kordus on justkui koputus uksele – see lakkab, kui ukse avate ja lävelseisjat tervitate.

Seega, vastupanu alateadvuses peituvatele tunnetele muudab asjad ainult halvemaks. Laske emotsioonidel vabalt tekkida. Neist, mis survestavad tuleb aga vabaneda. Vabaneda on võimalik ka nuttes, karjudes, endast välja minnes või hirmuvärinates – peaasi on vabanemine. Turvaline on seda teha koos terapeudiga holistilises regressiooniteraapias.