Uudised (0)Uudiste arhiiv
Uudised puuduvad

Võitlus ebaõiglusega

Minu teraapiakabinetti on sageli sattunud inimesed, kes peavad ülitähtsaks õiglust ja võitlevad ebaõiglusega. Lise Bourbeau nimetab seda ebaõigluse haavaks, mis on tekkinud lapsepõlves vanema(te) külmusest, rangusest ja sagedastest korrigeerivatest märkustest. Lapse välist käitumist on peetud tema loomulikust olekust olulisemaks. See on inimese sisse istutanud enesesabotaaži, liiga range suhtumise iseendasse. Kuna mul endal on samuti tuntav ebaõigluse haav, tõmban ligi inimesi, kes mulle seda teemat veelgi avavad. Klientide sisemaailmaga kohtumine aitab mul jätkuvalt enda vanu uskumusi teadvustada. Tänu enda kogemustele tunnen ebaõiglusega võitleja kiiresti ära.
 
Ma tean, kui raske on ebaõiglusega võitlemise varjukülge märgata. Õigluse eest seismine on ju nii üllas, et selle kahtluse alla seadmine ei tule tavavestluses pähegi. Ma pean silmas võitlejad, kellel on ebaõigluse suhtes eriti tundlik taju, märkamata ei jää teiste napim tööpanus ega suurem võileib. Isegi, kui ta terapeudile julgeb rääkida oma elukaaslase häirivatest omadustest, tekib tal seepeale kiiresti tunne, et käitus ebaõiglaselt teise peale „kaevates“.

Ebaõiglusega võitleja püüab ise olla õigluse radadel eeskujuks: ta ei lähe enne tööpäeva lõppu minema ka siis, kui kõik, mis võimalik, on tehtud; maksab töökaaslastega õhtul välja minnes kinni ühise arve, sest nii on õiglane tema suurema sissetuleku tõttu; võtab lahendada ühiselt tehtud otsuse tagajärjel tekkinud vead, sest oleks ebaõiglane jätta vastutus teistele. Tal on hirm olla laisk, lohakas ja vastutustundetu, sest need omadused on ebaõiglased teiste suhtes. Kuigi ta on tavaliselt vaoshoitud ja tasakaalukas, võib ta kiiresti mõne kurja sõna öelda, kui kolleegile (või sõbrale) tema meelest ülekohut tehakse. Hiljem on ta enese peale pahane, et endast välja läks ja sellega kellelegi ebaõiglasena mõjuda võis.
 
Õigluse tagaajajat on kerge ära kasutada, kuna ta ise ei luba endale vabadust öelda „ei“. Piirid, mida on loomulik enese ja teiste vahele seada, on tal sageli must-valged. Mõnel puhul need puuduvad üldse (nagu ülaltoodud näidetes), teinekord on raudsed (eeskätt ennast puudutava info jagamisel). Piire kasutab ta kõige lahkemalt enesepiiramiseks: ma ei räägi palju, et mitte raisata teiste aega, ma ei vaja palgatõusu, kui teiste palk ei tõuse. Tema meelest on puhkamine logelemine ja „ei“ ütlemine rikub kellegi teise plaanid ära. Kui teised teda alt veavad, suudab ta peagi andestada, sest tema meelest on ta sel moel õiglane ja suuremeelne. Liiga lihtne elu poleks tema meelest õiglane, sest kellelgi on samal ajal ikkagi raskusi.
 
 
Ebaõigluse vari
Elu paradoksaalsus juhib õigluse nimel pingutajat selle suunas, et ta hakkaks märkama enda ebaõiglast varjupoolt. Ebaõigluse varju uurides pane tähele:

  • Ka sina oled mõnikord olnud teiste seisukohast ebaõiglasena mõjuvalt jäik ja kriitiline, kuigi ise arvasid, et oled lihtsalt aus ja õiglane.

  • Teistele on tundunud ebaõiglane, kui sa kasutad nende hindamisel absoluutseid määranguid „alati sa …“, „mitte kunagi pole sa …“ jne

  • Kui su ideaal on siirus ja südamlikkus, siis tuleta meelde, kui tihti sa oma õrnemaid tundeid välja näitad? Napp objektiivsusele püüdlev hinnang ei ole sama, mis südamlik siirus.

  • Kas on ikka õiglane, et sina oma nõrku külgi teistele kunagi ei avalda, abi ei küsi ja naeruväärne ei näi? Sa poputad teisi nende pisarates, aga ise ei näita enda meeleliigutust või halemeelseid hetki kunagi teistele. Ära vähemalt arva, et pead hoidma enda tunnete väljendamist tagasi seetõttu, et ei taha teiste elu oma kurtmistega ebaõiglaselt raskemaks teha.

  • Kas on ikka õiglane, et vastutad ühistes projektides teistest peajagu rohkem? Teiste ülesannete enda peale võtmine, ettehooldus teiste tunnete ja ajakasutuse pärast, enese jõuvarude lõpmata suureks pidamine – kas see pole juba üleolev käitumine ja enese teistest paremaks pidamine? Eks ole üleolek teiste suhtes ebaõiglasevõitu? Nemad ei saa oma oskusi või vastutusvõimet proovile panna.

 
Kui juba õiglust taga ajada, olgu olukorra lahendus õiglane ka sinu enda suhtes! Pane tähele, kui tihti sa saboteerid enda heaolu teiste nimel. Sa ei pea olema täiuslik ja eksimatu, ei pea teadma õigeid vastuseid kõigile küsimustele. Ole enda vastu sama andestav kui teiste vastu. Õpi puhkama, aeg-ajalt kohustustest tõeliselt välja lülituma.
 
Ebaõigluse tunne on subjektiivne
Enda juures ebaõigluse varju teadvustades on tark leppida ka asjaoluga, et ebaõiglus on paratamatu ja subjektiivne, kõik oleneb vaatenurgast. Tuleks tõdeda, et ebaõigluse maa pealt ära kaotamine käib üle inimvõimete. Liig tormakas võitlus õigluse saavutamise nimel võib tekitada ebaõiglust hoopis juurde.
 
Seda, kuidas erinev vaatenurk lubab sama olukorda näha õiglase või ebaõiglasena, illustreerivad hästi loodusdokumentaalid. Ühel õhtul võid filmile kaasa elades olla kuri lõvide peale, kes sõraliste karja jooksutavad, sealt väikse armsa tallekese eraldavad ning ta lõhki kisuvad. Oled kurb ja vihane, et talleke ei pääsenud. Aga järgmises filmis näidatakse sulle lõvipere vaevarikast nälgimist. Lõpuks, kui nende arvukad katsed toitu hankida päädivad eduka jahiretkega, oled õnnelik, et nunnud lõvikutsikad saavad kõhu täis ja jäävad ellu. Mõistes, et nii looduses lihtsalt on, et ühe täiskõht on teise surm, ei saa me ühte ega teist valeks pidada.

Sina oled ka looduse osa. Sul on inimlik õigus eksida, vigu teha, unustada, hirmu tunda, vihastada – ja kui see kellelgi teisele ebaõiglane näib, on tal selliseks vaatenurgaks täielik õigus.