Uudised (0)Uudiste arhiiv
Uudised puuduvad

Vihal on nii hävitav kui energiat andev jõud

Kui ma teraapiasse tulnud inimeselt küsin, milline on tema vahekord vihaga, saan sageli vastuseks, et kuna viha on mõttetu tunne, siis seda tal üldiselt ei eksisteeri. Minu küsiva pilgu peale lisatakse, et „ehk  vahel ja natuke“. Ma mäletan väga hästi, kui ebamugav see küsimus mulle endale aastaid tagasi klienditoolis istudes tundus.
„Miks ta küsib viha kohta? Kas ta kahtlustab, et ma olen vihane?“
Arvates, et viha on ebaadekvaatsuse näitaja, ebaintelligentse inimese tunnus, väitsin kindlalt, et minul on kõik kontrolli all.
Terapeut noogutas mõtlikult …

Täna tean, et viha tahetakse eitada just häbi pärast. Juba lapsest saadik on meile korrutatud, et vihastamine pole hea. Muidugi on õigus Dalai-laamal, kui ta ütleb, et vihastades ei ole me enam sugugi kaastundlikud, armastavad, helded, andestavad, sallivad ega kannatlikud. Viha mitte ainult ei hävita meie kriitikavõimet, vaid see kipub üle kasvama raevuks, õeluseks, vihkamiseks, pahatahtlikkuseks ja ülbuseks, mis on kõiknegatiivsed selle poolest, et põhjustavad teistele halba.“

Kui inimene asub n-ö enesearengu teele, terendab tal silme ees helge tulevik parema iseendana. Selle ilusa pildiga ei sobi viha väljavalamisega kaasnevad siksakid ja detsibellid. Tahetakse kohe hüpata rahulikkusse. Mmm ... meelerahu ..., harmooniat täis päevad ja suhted – need peaksid tekitama püsiva õnnetunde. Paraku tahab mineviku pusasid lahti harutades ka viha vabaks saada ja hakkab väljapääsu otsima, avaldudes ärritustundena. Alles viha vabastamine toob tegeliku rahu. Vabaks on võimalik saada sellest, mille olemasolu tunnistatakse. Mitte sellest, mida väidetavalt ei ole, kuigi on valus.

Ükski tunne ei ole mõttetu, viha kaasa arvatud. Tunded on inimlik reaktsioon maailmale. Tunded aitavad mõistusel aru saada, kas kõik on korras. Enamasti aitab viha mõista, et sinu põhimõtteid on rängalt rikutud. Tunne ei valeta, aga ta hääl võib olla „maha keeratud“, nii et teda ei märgata. Minu meelest on viha üks enim represseeritud tunne. Talle on korduvalt häbi-häbi tehtud, teda on karistatud ja lõpuks pikalt eiratud. Viisakatel inimestel on see tunne peidetud naeratuse taha, väsinutel aga kurbuse alla. Seal ta vaikselt podiseb, pikaajalise haudumise väljenduseks on teravad märkused, ootamatud vihapursked, depressioon, jõuetus.

Kuigi Dalai-laama eelistab, et inimesed tegeleksid teadliku enesevalitsemisega ja suudaksid emotsioone ohjeldada, ütleb ta samas, et kui suruda emotsioone – näiteks viha – maha, soovides näida teistsugusena või hirmust teiste hukkamõistu ees, sarnaneb see puhastamata haava sulgemisega. Eitamine ja mahasurumine viivad selleni, et viha ja vimm kogutakse endasse, kuni neid mingil hetkel tulevikus on võimatu vaos hoida. Dalai-laamat tsiteerides: „On mõtteid ja emotsioone, sealhulgas ka negatiivseid, mida on kohane ja koguni oluline avalikult väljendada, ning on olemas ka enam-vähem kohased viisid oma tunnete väljendamiseks. Palju parem on inimesele või olukorrale näkku vaadata, selle aseme, et oma viha peita, süngeid mõtteid haududa ja südames vimma kanda. Oluline on osata vahet teha, milliseid tundeid väljendada ja kuidas neid väljendada. Ent kui me esmalt end ei talitse ja lihtsalt kõik tunded välja valame, nii nagu nad ilmuvad, põhjendades seda vajadusega nad välja elada, on kõigil eespool mainitud põhjustel tõenäoline, et minnakse liiale ja kaotatakse kontroll.“

Niisiis on vaja, et viha ei juhiks inimest, ei muutuks raevuks. Viha on energia ning energia on juhitav, kui teda jälgida, mitte ei teha nägu nagu teda poleks olemas. Sina ise pole küll viha, aga see energia on sinuga, sellepärast pead võtma vastutuse ja midagi tegema. Vastutustundlikkus tähendab, et sa ei muutu enda eest seistes füüsiliselt või verbaalselt julmaks. Sa saad viha energiale leida rakenduse näiteks konstruktiivse elumuudatuse või kehalise tegevuse näol. Nii nagu andestada, saab ka viha välja elada ilma teise osapoole juuresolekuta. See on sinu isiklik asi, mida keegi teine ei saa sinu eest hallata. Sa võid mere ääres end vihast tühjaks huilata või rahulolematuse kirja panna ja ära põletada. Omaette olles ei pea end tagasi hoidma, mõeldes, et su vihapurse on ebaõiglane või ülepakutud või liiga metsik, või jätab sinust ebaadekvaatse mulje.

Soome psühhoterapeut Tommy Hellsten kinnitab raamatus „Kuidas kohtuda inimesega“, et viha on jõud, millega inimene häbist jagu saab. Viha on positiivne elujõud, mis hüüab maailmale: „Siin ma olen, keegi ei või astuda üle minu, minust mööda, ega minust läbi! Mul on õigus elada!“ Taolisel juhul on tegemist nn positiivse vihaga, mis aitab allasurutud (või ise end allasurunud) inimesel tõdema hakata, et ka tema vajadused on olulised, tal on õigus oma tõele. Kuna selline viha võib olla häbi all peidus, õhutab terapeut viha üles leidma. Kaua kogunenud viha väljaelamine on nagu puhastav tulejuga, mille tagajärjel vabaneb takistav prunt, mis on kaua seisnud rõõmu, armastuse ja andestamise voolamise teel. Ka Tema Pühadus Dalai-laama, kes peab viha kasutuks emotsiooniks, tõdeb samas, et on olemas viha, mida me tunnetame pigem kui energiasööstu ning sellisel vihal võib olla positiivseid tagajärgi. Näiteks viha, mis tekib ebaõiglust nähes, ajendab altruistlikult tegutsema.

Võib-olla aitab sind teadmine, et viha pärast ei pea end süüdi tundma. Sa ei ole halb inimene, kui endast vihalaineid leiad. Samamoodi ei muutu sa vihmaveeks, kui vihma kätte jääd. Sa saad märjaks või avad vihmavarju, mitte ei eita vihma olemasolu. Oluline on osata järeldusi teha, mitte lõhkuda vihahoos asju ja suhteid, mida pärast enam parandada ei anna. Sa saad võtta vihast parima - tema energiat andva jõu.