Uudised (0)Uudiste arhiiv
Uudised puuduvad

Stress - tiigriga koos puuris

Puuris on igaühel halb olla, aga kui koos sinuga on seal ka otsene ohuallikas, siis on olukord kriitiline. Reaalselt on väga vähe võimalusi tiigriga ühte puuri sattuda. Inimese aju aga on nii võimekas, et võib end mitu korda päevas puuri mõelda, nii koos kiskjaga kui ilma. Teate ju küll – „ah, ma nii tahaks seda teha, aga ei saa/ei ole aega …“ (puur ilma kiskjata) ja „ma nii kardan seda, mis nüüd edasi saab!“ (tiiger on kohal).
 
Aju reageerimine stressile
Inimese aju limbilise süsteemi üks osa – amügdala (mandelkeha) võtab vastu esmase signaali ajukoore nägemis-, kuulmis- ja kehalis-sensoorsetelt aladelt. Võtab signaali vastu ja võrdleb käesolevat olukorda minevikus toimunud sarnaste juhtumitega. Tulemuseks on hinnang praeguse olukorra kohta, et adekvaatselt reageerida, otsustada, kas mu turvalisus on ohus või mitte. Kui varasemast kogemusest tuleb seoseks negatiivne emotsioon (hirm!) lülitab aju häireolukorda. Mandelkeha annab momentaalselt kehale häire: „Tähelepanu-tähelepanu, meid rünnatakse!“. Keha peab selle peale sama kähku reageerima: kas rünnata, põgeneda või tarduda (teeselda surnut, et vaenlane mööda läheks). Ohtlikuks tunnistatud olukorras läheb aju töö režiimile, kus kaine mõistus ei funktsioneeri enam, vaid annab juhtimise üle instinktiivsele reageerimisele (ajukoore osatähtsus väheneb ja limbilise süsteemi aktiivsus tõuseb). See kõik toimub välkkiirelt. Keha täitub nn stressihormoonide – adrenaliini, noradrenaliini ja kortisooliga. Füsioloogiliselt avaldub see kiiremates südamelöökides,  lihaste pingestumises, vererõhu tõusmises, aga ka suu kuivamises, jalgade ja käte külmuses.
 
Stressikäitumise juures on huvitav, et samasuguse kehareaktsiooni võib tekitada nii nina all lõrisev koer kui teatud inimese nimi heliseva telefoni ekraanil. Ohutunde tekkimiseks ei ole oluline, kas praegusel hetkel see ebameeldiv asi toimub päriselt või ma ainult mõtlen selle võimaliku toimumise peale. Meeli täidab muretsemine, kahtlustamine, halva eeldamine, kriitika kartmine. Siin peitubki inimese võimalus ise endale lakkamatut stressiseisundit luua.
 
Kroonilise stressi seisund
Ekstreemses ohuolukorras on hea välkkiirelt reageerida, et ellu jääda. Meie esivanematel oli seda näiteks vaja kiskjatega kokku puutudes, meil praegu kõige sagedamini liikluses. Kuna lühiajaline stress suurendab keha vastupidavust, eristatakse ka positiivset stressi, mis aitab otsustavateks hetkedeks jõudu mobiliseerida, võõras keskkonnas hakkama saada, tähtsad tööd lõpule viia. Kuid kui sellist reaktsiooni esineb tavaelus liiga tihti, hakkab pidev stressiseisund inimest kurnama ja võib lõpuks avalduda füüsilise haigusena. Kroonilise stressi puhul on mandelkeha kogu aeg häireseisundis, inimene sagib ringi, ei suuda keskenduda (kui mandelkeha on aktiivne, siis ajukoore töö on samal ajal häiritud).
Ühesõnaga – krooniline stress on nagu õudusfilm, kus oled kogu aeg tiigriga samas puuris. Ainult et päriselus on selleks tiigriks pangalaen, töökaotamishirm või ebameeldivate ülesannetega ülekoormatud päevaplaan. Viimane tähendab, et tiigreid on sinuga samas puuris mitu.
Sage stressihormoonide eritumine nõrgestab inimese immuunsüsteemi. Kroonilises stressi seisundis lähme hormonaalselt ja keemiliselt tasakaalust välja, sest kõik ressursid on pidevalt kaitseseisundi hoidmiseks kasutuses ja homöostaas on häiritud. Sellest tulevadki südamehaigused, unehäired, seedeprobleemid, peavalud, depressioon, kehakaalu tõus, mäluhäired, seksuaalprobleemid, viljatus, nahaprobleemid, külmetushaigused jm.
 
Kehasse talletunud emotsionaalne energia
Palju uuringud ja psühhosomaatilisteks tunnistatud haigused näitavad, et füüsiline keha on emotsioonidega tihedas seoses. Lühidalt võib öelda, et inimese kehakeemia tasakaalust väljamineku põhjuseks on sageli kehasse talletunud emotsionaalne energia.

Tasakaalu taastamiseks on vaja vabastada füüsisesse kinni jäänud emotsionaalset energiat. Sellepärast asutaksegi holistilises regressiooniteraapias otsima vanu negatiivseid tundeseisundeid. Teraapia käigus vabastatakse minevikus tekkinud blokeeringud, sõnastatakse ümber raskes olukorras tehtud otsused. Selle tulemusel vabaneb kinnijäänud energia, mis omakorda võimaldab igapäevaelu häirinud kehaliste ja psüühiliste sümptomite kadumise.