Uudised (0)Uudiste arhiiv
Uudised puuduvad

Mahajäetuse haav

Tekkimise aeg: 1. ja 3. eluaasta vahel.

Põhiline uskumus: Minust ei sõltu midagi, ma ei saa üksi hakkama, seetõttu olen kasutu ja väheväärtuslik. Olen olude ohver, elu lihtsalt kujunes selliselt.

Kuidas mahajäetuse haav tekib?
Erinevalt hülgamisest, mis väljendub äratõukavas suhtumises, tähendab mahajätmine füüsilist eemaldumist. Lisaks otsesele mahajätmisele võib laps saada mahajäetuse haava, kui 1) ema pöörab järgmisele lapsele tunduvalt rohkem tähelepanu (põhjus võib olla uue lapse haigus) ja laps tunneb, et ta on ema kaotanud; 2) laps pannakse haiglasse, eraldatakse sel moel vanematest ja kuna ta ei mõista, miks nii tehakse, arvab ta, et oli halb laps ja temast tahetigi lahti saada; 3) vanem on sageli haige, tal pole jõudu lapsega tegelda; 4) vanem on väga hõivatud, pikad tööpäevad, sageli komandeeringus; 5) laps viiakse igal võimalikul juhul vanavanemate või hoidja juurde ning jäetakse sinna pikaks ajaks.

Mahajäetuse haav ja Sõltuva mask
Mahajäetuse haavaga laps tunneb ta, et saab liiga vähe tähelepanu. Selle saamiseks võib ta jääda haigeks või teha pahandust. Ta otsib kinnitust enda tegevuste õigsusele ja tahab, et täiskasvanud ta alati hädast välja aitaksid.

Ka täiskasvanuna kahtleb ta sageli enda otsustes ja otsib oma tegevustele teiste heakskiitu. Sellepärast on tal raske otsuseid teha ja üksi projekte ellu viia. Tegelikult pole tal teiste nõuandeid vaja, ta vajab vaid moraalset toetust enda ideedele. Alateadlikult ta tahab, et teda liiga iseseisvaks ei peetaks, sest siis on oht, et ta jäetakse üksi. Kui ta abi palub ja seda ei saa, reageerib ta väga valuliselt.

Üksijäämise hirmu pärast talub ta pikka aega ka ebarahuldavat suhet. Ta eelistab kinnitada, et kõik on korras. Tal on raske teha endal mahajätmise otsust, aga veel rohkem kardab ta mahajätmist. Seetõttu võib ta sundida end taluma oma kaaslase armukesi, vägivaldsust jm. Tal on väga raske teistest lahkuda, kasvõi selleks, et pikemale reisile minna (ja kui uues kohas hakkab meeldima, siis on tal kahju sealt lahkuda).

Samal ajal kui ta kardab üksindust, kardab ta ka inimeste endale väga lähedale lubamist, sest ei julge sellega riskida. Teine võib ju temas pettuda ta päris olemust nähes. Niipea, kui suhted muutuvad tihedamaks, või on vaja teha sellekohane otsus, leiab ta võimaluse eemaldumiseks. Süüdistades kõike ja kõiki enese maha jätmises, ei taha ta näha, kui sageli on ta ise kas teisi inimesi või projekte maha jätnud.

Sõltuva maski kandev ema demonstreerib igal võimalikul juhul oma armastust laste vastu ja ootab vastutasuks, et teised tunnistaksid, et ta on neile väga vajalik, et temaga arvestatakse. Muidu ta enda vajalikkusse ei usu.
 
Terviseprobleemide põhjuseks on sageli hirm üksinduse ees, kurbus, ärevus, teiste probleemide enda kanda võtmine. Kalduvus buliimiale, alkoholismile jms.
Keha. Füüsiliselt iseloomustab Sõltuvuse maski longus olek, nõrk lihaskond (kuigi keha võib olla sale), suured kurvad silmad, nõrgad jalad ja pikad rippuvad käed. Mõnikord on selg kõver. Vähemalt mõni kehaosa on lõtvunud või jõuetu.

Kuidas inimene reageerib, kui ta hingehaava puudutatakse?
Nagu hingehaavadele omane, tõmbavad need ligi vastavaid situatsioone, mis haavale osutavad ja haiget teevad. Kui mahajäetuse haav pihta saab, tunneb inimene end väikese lapsena, asjaolude ohvrina, võimetuna ise enda elu juhtima. See on Sõltuva mask, mille ta ette tõmbab, kui ütleb, et on sundseisus.
Tal on tunne, et ei suuda iseseisvalt tegutseda, ja kõige tähtsam on mitte üksi jääda, sest üksi ei saa hakkama. Tekib tahtmine süüdistada teisi oma olukorras..

Miks inimene ei märka oma haava ja maski?
Egol on oma strateegia inimese kaitsmiseks ebameeldivate avastuste eest. Ego juhib inimese hülgamise haava teadvustamiselt kõrvale sellega, et Sõltuva maski kandja armastab mängida sõltumatut. Ta jutustab kõigile, kuidas tal pole kedagi vaja ja tal on üksinda väga hea, ta on kõik oma elus üksi omal jõul saavutanud. Just neil hetkedel, kui ta kohtub probleemidega, mille tema sõltuvus on tekitanud, tahab ta end ülal pidada nagu oleks ta sõltumatu. Sel teel aga mahajäetuse haav ainult süveneb. Tegelikult on sõltuvale vajalik autonoomia, mitte sõltumatus.

Õppetunnid. Mahajäetuse haava käes kannataja, kes on võtnud Sõltuva maski, peab aru saama, et ta ei sõltu kellegi teise valikutest peale iseenda valikute. Ja valiku saab teha kohe praegu. Kui valesti läheb, siis uuesti valida.
Sõltuvus on oma tähelepanu pööramine endast väljapoole. Sõltudes harjumustest, toidust, joogist või inimestest valitakse iseenda mahajätmine. Inimest, kes on iseennast maha jätnud, jätavad sageli ka teised maha. Ta näib lootusetuna, sest ei usu endasse, peab end olude ohvriks ja ei võta midagi ette olukorra muutmiseks. Õppetund on aru saada, et minu elu on suures osas minu enda kätes. (Üks osa on alati ka Looja kätes, aga tema ei tee minu eest tegusid). Otsustamine ja vastutamine tuleb minu enda seest.

Mahajäetuse haava paranemise märgid
Tunned end hästi isegi üksi olles. Tead, mis on sulle hea, mis sulle rõõmu valmistab ja julged sel kombel ka oma elu valikuid teha. Ei vaja enam nii palju teiste tähelepanu ja toetust. Elu ei tundu enam nii dramaatiline. Tuleb tagasi soov käivitada uusi projekte ja isegi, kui teised sind ei abista, oled võimeline asja ise jätkama.

Mida teha?
Ära anna alla, kui sulle näib, et oled üksi jäetud või keegi ei aita sind. Sina ise oled enda jaoks kõige lähedasem inimene ja sa saad kindlasti, kas või väikeste sammudega midagi ise ette võtta enda olukorra meelepärasemaks muutmiseks. Ainuke häda, et sa vist ei tea, mis sulle tegelikult meeldib. Alustuseks pead iseennast paremini tundma õppima.
Mis mind rõõmustab, mis mind kurvastab, mis mind vihastab? Mind isiklikult. Mida ma tahaksin teha, kui teakasin, et keegi ei sõltu minust ja mina ei sõltu kellestki?
Ära jäta enda keha ja tundeid maha, tehes teiste mõjutusel asju, mis sulle head ei ole. Õpi kuulama oma keha soove, õpi aru saama, mis täidab sind rahulolutundega. Välismaailmast tulev info on vaid üks osa sulle vajalikust andmebaasist, teine osa peab tulema su enda seest ja nende kahe põhjal saad teha iseseisvaid otsuseid. Sa ei ole enam laps, kes sõltub autoriteetide soosingust.

Väljapääs leidub alati. Kui sa ei leia seda iseseisvalt, siis tule teraapiasse.

Huvi korral loe ka Lise Bourbeau „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina“. Tallinn: Sibylle 2007.