Uudised (0)Uudiste arhiiv
Uudised puuduvad

Kust läheb sinu piir?

Kipub olema nii, et kes on harjunud kogu aeg tegutsema, ka nõuab endalt rohkem ja piitsutab end enam takka. Ta on juba noorena harjunud vastutust kandma ja mitte üksnes enda vaid ka lähedaste eest. Võib-olla oli lapsepõlvekodus üks vanematest või mõlemad alkoholiprobleemiga, aga võib-olla olid vanemad nii hõivatud eneseteostuse, raha teenimise või õpingutega, et laps lihtsalt pidi ellujäämise nimel kiiresti täiskasvanuks saama. Ka siis kui ema on kogu aeg mures ja kurb oma elu üle, nii et ei ole aega ega tahtmist lapsele silmagi vaadata, pole lapsel võimalik olla nõrk ega kellelegi toetuda. See süveneb, kui vanem mainib, et „ainult sina tood mulle rõõmu!“ ja „sa oled juba suur laps, saad ise hakkama!“.

Vastutusala laiendamine enda loomulikest piiridest väljapoole saab harjumuseks, mustriks, mida ta kasutab täiskasvanuks saades. Nüüd annavad töökaaslased ja lähedased talle rohkem kohustusi kui teistele, sest on ju teada, et ta ei vea alt ja saab alati hakkama.
 
Tal ei olnud lapsena õigust olla segaduses, olla nõrk, olla ebaküps ja toetuda vanematele. Taolist kogemust tal ei ole ja ta elabki maailmas, kus teisi ei saa usaldada, sest nad võivad mingil hetkel nõrkeda, alt vedada, ümber mõelda, ainult tema peab olema alati löögivalmis, sest alateadvuse arvates sõltub sellest ta ellujäämine.

Nüüd on ta tubli töömesilane, kes võtab enda kanda ka ülejõukäivaid ülesandeid, mille lahendamiseks tal tegelik teadmine ja kogemus puuduvad. Ja kui miski natukegi untsu läheb, on ta ise enda kõige karmim kriitik. Pinge kasvades arenevad välja ärevushood, unehäired, peavalud, vihapursked. Väljapääsmatuse tunne kasvab arvamusest, et peaks veel tugevam olema ja veel rohkem püüdma. Aga lõputult nii edasi minna ei saa, kusagil peab ju piir ette tulema. Vajadusest piiride järele annabki märku pinge ja ärevus.

Mida eluterved piirid tähendavad?

Muud moodi kui piire seades ei teki su ellu ruumi meelerahu ja tasakaalu jaoks ning süsteem kõrbeb läbi. Eluterved piirid tähendavad oskust jälgida, kas ütled automaatselt „jah“ alati, kui keegi küsib nõu või abi. Liigsuure abivalmidusega oled võib-olla enda ümber kogunud terve armee sinust sõltuvaid inimesi. Tea, et sul on alati õigus öelda „ei“, kui sa parasjagu ei saa, ei soovi või ei oska aidata. Kuivõrd selgelt ja otsekoheselt sa oskad end väljendada, kui jutt käib sinu soovidest ja tunnetest? Kas paned enda vajaduste rahuldamise alati nimekirja lõppu või oskad näha selles prioriteeti? Kas teised inimesed tõmbavad sind mängleva kergusega oma plaanidesse kaasa, nii et sinu enda eesmärgid jäävad täitmata? Kas julged minna teistega vastuollu või püüad alati kõigile meele järgi olla? Kas sa kulutad kogu oma vaba aja teiste inimeste asju ajades, vabandades ajanappusega välja enese poolelijäetud või mitte kunagi alustatud treeningud, õpingud ja hobid?

Tasakaalus piiride loomisega algab paljude jaoks elu, mis teeb neid tegelikult täiskasvanuks. Mis valesti, see uuesti: pole kunagi hilja õppida tegema asju, mida meie vanemad jätsid meile õpetamata. „Ei“-ütlemise oskust peetakse tähtsaks vanades ida kultuurides ja seda tunnistab ka tänapäeva psühholoogia.
 

Kuidas piire tõmmata?

Enese väärtustamine elutervete piiride tõmbamisega ei ole teiste ignoreerimine vaid enesega arvestamine. Piiride tõmbamist saab õppida ja harjutada. Selleks on Patricia Spadaro oma raamatus „Eneseväärtustamise maagia“ (eesti keeles 2013, More to Life Publishing) kirja pannud asjakohased juhised:

  1. Praktiseeri väikeste sammudega. Kui sa ei ole piiride tõmbamisega harjunud, siis on seda esialgu üsna ebamugav teha. Hakka harjutama väikeste igapäevaste asjadega. Näiteks lülita telefon välja ajaks, mil sul on vaja keskenduda või magada. Ütle sõbrale, et sa pole teatud ajal kättesaadav, sest võtad aega iseendale.
  2. Väljenda selgelt oma vajadusi. Enamik inimesi ei ole mõtete lugejad. Nad ei tea, mida sa vajad, enne kui sa neile seda ütled. Ole oma tunnete ja soovide väljendamises täpne, kindlameelne ja armastav. Ära lasku teise inimese kritiseerimisse ega muul viisil hindamisse, vaid räägi vaid isiklikest tunnetest ja vajadustest.
  3. Harjuta valikuvabadust. Kui keegi palub sul midagi teha, siis selle asemel, et automaatselt „jah“ öelda, küsi endalt: Missugused on minu valikud? Mida ma tahan? Mis minu sisetunde kohaselt on mulle praegu õige? Kas enda soovide ohverdamine on praegusel juhul kohane? Mis on minu jaoks kõige tähtsam praegusel hetkel?
  4. Pane enda „patareide“ laadimine oma ajakavasse. Ära oota, et jõuad kõik tähtsad asjatoimetused ära teha, enne kui saad pühenduda endale. Alati on võimalik leida aeg juuksuris käimiseks, jalutamiseks, linnulaulu kuulamiseks või mere ääres istumiseks.
  5. Teravusta oma fookust. Omaenese elu juhina on sul vastutus mõelda, kuidas muuta oma elu fokusseeritumaks. Sinuga juhtuvad need asjad, millele keskendud. Seepärast on hea märgata, kas keskendud positiivsetele või negatiivsetele asjadele. Võib-olla keskendud hoopis tühistele või sind tegelikult mitte huvitavatele asjadele?
  6. Probleeme lahenda südant kuulates. Probleemi ei pea alati lahendama kohe, kui see on veel tuline. Vali meelepärane tehnika, mis aitab sul keskenduda südame poolt pakutavatele lahendustele. Kui oled tasakaalutunde kätte saanud, siis küsi endalt: Missugune on parim viis selle olukorra lahendamiseks?
  7. Leia enda hirmud. Piiride tõmbamist takistab tavaliselt hirm teiste inimeste arvamuse pärast, hirm teisi solvata või õnnetuks teha. See võib olla automaatseks muutunud hirm, millel reaalset tagapõhja polegi. Küsi endalt: Mis on kõige hullem, mis võib juhtuda, kui sa ei ohverda kogu aeg oma aega teiste heaks? Äkki oled ohverdamisest sõltuvuses, kuna see toidab sinu enesehinnangut (teised vajavad mind!)? Kas ohverdamine võimaldab sul mitte mõelda omaenese muredele ja annab vabanduse mitte liikuda edasi enda unistuste täitmise suunas?

Läheb vaja elutervet enesekesksust, et ennast leida ja endale oma reaalsust teadvustada. Selle tee alguses olles, võime kogeda teiste süüdistusi egoismis. Järjekindlus ja energia suunamine võetud eesmärgile aitavad luua toimivad piirid ning hoolitseda oma vajaduste ja soovide täitmise eest. Omaette väljakutseks on kohanemine uute käitumismudelitega. Siin ei piisa enam teooriast, vaja on õppida ja rakendada uusi tegutsemisviise, reaalselt välja öelda, endale kindlaks jääda, teiste hukkamõistuga riskida.  See tee ei pruugi olla kerge, aga tulemuseks on tasakaalus ja rahulolev sina.