Uudised (0)Uudiste arhiiv
Uudised puuduvad

Ka terapeut on inimene

Terapeudi jaoks on suur torge enesehinnangu pihta, kui talle öeldakse kas isikliku elu või ka tööalase probleemi korral: „Ise veel terapeut, aga …!“
Arvamus, et terapeudid oskavad ja peavad elama oma isiklikku elu mingil helesinisel ideaalsel moel, kammitseb nii neid endid kui nendega kokkupuutujaid. Samal ajal oma klientidele räägime, et ideaalseid inimesi pole olemas, kõigil on oma puudused ja voorused, enesearmastus tähendab mõlema külje aktsepteerimist; inimese piiratus ja haavatavus on asjad, millega tuleb leppida.

Soome psühhoterapeut Martti Lindqvist nimetab oma raamatus „Aitaja vari“ arvamust, et aitajana saab tegutseda ainult see, kes on juba lahendanud oma probleemid ja „omandanud võime suveräänselt oma tegevust reguleerida“ lausa hullumeelseks. Lindqvist selgitab ka, mida see tähendab: „Selle mõttemalli järgi ei saa perenõustajal olla pereelu kriise, mida ei saa ületada, psühholoog peab oma nõu ja jõuga toime tulema oma psüühilise stressiga ning preestril ei saa olla tõsiseid usulisi kõhklusi.“ Ja kuigi nii ideaalselt läbi elu astuda on inimlikult võimatu, hoiavad elukutselised aitajad siiski neist kinnisideedest alateadlikult kinni. See tekitab neis sisemisi pingeid nagu iga vastuoluline eluhoiak.

Kui räägitakse Päästja ja Ohvri rollist, millele lisandub veel Süüdistaja, mõeldakse psühhoteraapias Karpmani draamakolmnurka. See Stephen Karpmani loodud mudel selgitab, kuidas inimesed igapäevaelus ühest vastandlikust rollist teise astuvad ja sellega konfliktiolukordi toidavad. Tegemist ei ole isiksusetüüpide vaid rollidega, mida võib täita sama inimene. Siiski on igaühel väljakujunenud oma lemmiktegelane, keda ta sagedamini kehastab. Terapeudiametit pidav inimene astub sagedamini Päästja rolli. Loomulikult, ta on ju teiste aitaja. Rolli varjukülg tuleb esile siis, kui ta hakkab liigselt vastutama teiste heaolu pärast. Teda võib ahvatleda võimalus olla teistest teadlikum, eeskujulikum ja moraalselt üle.

Olen märganud, et terapeudi kutsest unistavad sageli need, kes tahaksid teisi õpetada õigesti elama. Neil on terane pilk teiste pimenurkade suhtes ja võib-olla ka kuhjaga empaatiat, aga nad ei taju, et see on ka võimalus põgeneda enese probleemide vaatamise eest. Teiste probleemidesse sekkumine vähendab enese sisemist ärevustunnet. Suur hõivatus teiste abistajana laseb tunda end asendamatult vajalikuna, mis omakorda toidab üleolekutunnet. Seda nautiv terapeut unustab oma puhkamisaja ja suhtevõrgustiku väljaspool tööd. Kui ta ennast tähele ei pane, pärast tööd uuesti ei lae, muutub energiast tühi aitaja tasapisi kannatamatuks ja tüdinuks. Nii hakkabki terapeut sisenema Ohvri rolli.

Leides end äkitselt Ohvri rollist, on terapeut ehmunud ja nördinud. Ta ei ole sisimas sugugi veendunud oma õiguses olla viril ja abitu, kuri või isekas. Tal on vaja leida selleks eraldi julgust, et tunda ja käituda nagu inimene, kes on end pikaajalise tubli olemisega ära kurnanud. Kui ta seda ei tee, võib ta astuda Süüdistaja rolli, kritiseerides näiteks iseennast nõrk olemise eest. Lindqvist kirjutab, et suurim oht ongi „aitaja enese moraliseerimine“ ning ta lisab: „Tavaliselt on teised tema nõrkuse suhtes sallivamad kui tema ise.“

Kuna elu Ohvri rollis teeb haiget ja valu eest põgenedes see vaid suureneb, ei jää ka terapeudil end Ohvrina tundes muud üle, kui teha sama, mida ta oma aidatavatele soovitab – uurida oma valu, mitte otsida Päästjat, mitte asuda kritiseerima. Tavaliselt tunneb Ohver end ummikus, rahulolematu ja võimetuna edasi liikuma. Seda ummikut tulebki uurida. Ohver ilmutabki nüüd probleemistikku, mille eest Päästja põgenes kogu selle aja, kui ta kõiki teisi päästis. Kõlab nagu üks kasulik kriis, kus aeg on valmis millegi lõppemiseks, ära jätmiseks ning ehk on elu on pööramas ette uut teerada.

Kas tõdemus, et ka terapeut on inimene, peaks lugejale tekitama pettumust? Kas see vähendab tema mõju? Mina pigem nõustuksin Soome psühhoterapeut Tommy Hellsteniga, kes oma raamatus „Kuidas kohtuda inimesega“ peab õpitud aastatest, tehnilistest oskustest ja analüüsiteravusest olulisemaks terapeudi isiksust, mis peab tema sõnul olema „kirgas ja selge“. Terapeudi kirkus ja selgus tulenevad Hellsteni sõnul „oma mineviku tunnete ja mälestuste läbitöötamisest.“ Hellsten lubab terapeudil inimene olla: „kõik terapeudi tunded vastastikuses terapeutilises suhtes peavad olema lubatud.“ Aga tähtis on, et terapeut oleks ise nendest tunnetest teadlik ja suudaks valida, kuidas ta neid väljendab. Kuigi terapeut on oma „mustade laikudega“ tööd teinud, ei saa temast kunagi ideaalset inimest. Ta on lihtsalt teine inimene sinu kõrval, kes on mõistnud üht kui teist enda kohta ja aitab ka sul ennast mõista.