Uudised (0)Uudiste arhiiv
Uudised puuduvad

Ise veel terapeut ja ...

Terapeudi jaoks on suur torge enesehinnangu pihta, kui talle öeldakse kas isikliku elu või ka tööalase probleemi korral: „Ise veel terapeut ja …!“ järgneb kirjeldus, mida ta valesti tegi. Arvamus, et terapeudid oskavad ja peavad elama oma isiklikku elu mingil helesinisel ideaalsel moel, võib kammitseda nii neid endid kui nendega kokkupuutujaid. Samal ajal oma klientidele oskame küll rääkida, et ideaalseid inimesi pole olemas, kõigil on oma puudused ja voorused, enesearmastus tähendab mõlema külje aktsepteerimist. Kui inimese piiratus ja haavatavus on asjad, millega tuleb leppida, siis kehtib see ka terapeudi kohta.

Soome psühhoterapeut Martti Lindqvist nimetab oma raamatus „Aitaja vari“ arvamust, et aitajana saab tegutseda ainult see, kes on juba lahendanud oma probleemid ja „omandanud võime suveräänselt oma tegevust reguleerida“ lausa hullumeelseks. Lindqvist selgitab, miks ta nii väidab: „Selle mõttemalli järgi ei saa perenõustajal olla pereelu kriise, mida ei saa ületada, psühholoog peab oma nõu ja jõuga toime tulema oma psüühilise stressiga ning preestril ei saa olla tõsiseid usulisi kõhklusi.“ Ja kuigi ideaalselt läbi elu astuda on inimlikult võimatu, hoiavad elukutselised aitajad siiski neist kinnisideedest alateadlikult kinni. See tekitab neis sisemisi pingeid nagu iga vastuoluline eluhoiak.

Kui räägitakse Päästja ja Ohvri rollist, millele lisandub veel Süüdistaja, mõeldakse psühhoteraapias Karpmani draamakolmnurka. See Stephen Karpmani loodud mudel selgitab, kuidas inimesed igapäevaelus ühest vastandlikust rollist teise astuvad ja sellega konfliktiolukordi toidavad. Tegemist ei ole isiksusetüüpide vaid rollidega, mida võib täita sama inimene. Siiski on igaühel väljakujunenud oma lemmiktegelane, keda ta sagedamini kehastab. Terapeudiametis inimene astub sagedamini Päästja rolli. Loomulikult, ta on ju teiste aitaja. Rolli varjukülg tuleb esile siis, kui ta hakkab liigselt vastutama teiste heaolu pärast. Teda võib ahvatleda võimalus olla teistest teadlikum, eeskujulikum ja moraalsem. Kas pole siin liiga palju üleolekut, tahtmatust olla „tavaline“?

Olen märganud, et terapeudi kutsest unistavad sageli need, kes tahaksid teisi õpetada õigesti elama. Neil on terane pilk teiste pimenurkade suhtes ja võib-olla ka kuhjaga empaatiat, aga nad ei taju, et see on ka võimalus põgeneda enese probleemide vaatamise eest. Teiste probleemidesse sekkumine vähendab enese sisemist ärevustunnet. Suur hõivatus teiste abistajana laseb tunda end asendamatult vajalikuna, mis omakorda toidab „aina parem olemise“ survet. Selle kütkesse jäänud terapeut unustab oma puhkamisaja ja suhtevõrgustiku väljaspool tööd. Kui ta ennast tähele ei pane, pärast tööd uuesti ei lae, muutub energiast tühi aitaja tasapisi kannatamatumaks ja tüdinenumaks. Nii hakkab terapeut sisenema Ohvri rolli.

Leides end äkitselt Ohvri rollist, on terapeut ehmunud ja nördinud. Ta ei ole sisimas sugugi veendunud oma õiguses olla viril ja abitu, kuri või isekas. Tal on vaja leida selleks eraldi julgust, et tunda ja käituda nagu inimene, kes on end pikaajalise tubli olemisega ära kurnanud. Kui ta seda ei tee, võib ta astuda Süüdistaja rolli, kritiseerides iseennast nõrk olemise eest. Lindqvist kirjutab, et terapeudi suurim oht ongi enesele moraalilugemises ja: „Tavaliselt on teised tema nõrkuse suhtes sallivamad kui tema ise.“ Seepärast ütlused laadis „ise veel terapeut ja ei oska endaga hakkama saada“ nii kõvasti torkavadki, et ta mõtleb ise samamoodi.

Kuna elu Ohvri rollis teeb haiget ja Süüdistajaga koostööd tehes see vaid suureneb, ei jää ka terapeudil muud üle, kui teha sama, mida ta oma aidatavatele soovitab – uurida oma valu kaastundlikult, mitte asuda end kritiseerima. Tavaliselt tuntakse end selles olukorras ummikus, rahulolematuna ja võimetuna edasi liikuma. Seda ummikut tulebki uurida. Avastada probleemistik, mille eest Päästja põgenes kogu selle aja, kui ta kõiki teisi päästis. Kõlab nagu üks kasulik kriis, kus aeg on valmis millegi lõppemiseks või teada saamiseks ning elu on pööramas ette uut teerada.

Kas tõdemus, et ka terapeut on inimene, peaks lugejale tekitama pettumust? Kas see vähendab tema mõju? Mina pigem nõustuksin Soome psühhoterapeut Tommy Hellsteniga, kes oma raamatus „Kuidas kohtuda inimesega“ peab õpitud aastatest, tehnilistest oskustest ja analüüsiteravusest olulisemaks terapeudi isiksust, mis peab olema „kirgas ja selge“. Terapeudi kirkus ja selgus tulenevad Hellsteni sõnul „oma mineviku tunnete ja mälestuste läbitöötamisest“. Hellsten lubab terapeudil inimeseks jääda ja oma tundeid tunda ka teraapiatöös, aga tähtis on, et terapeut oleks ise nendest tunnetest teadlik ja suudaks valida, kuidas ta neid väljendab. Kuigi terapeut on oma elu „mustade laikudega“ tööd teinud, ei saa temast kunagi ideaalset inimest. Ta on lihtsalt teine inimene sinu kõrval, kes on mõistnud ennast ja aitab sul ennast mõista. Terapeutidele aga soovin julgust sellega leppida, et enese mõistmisest ja armastamisest hoolimata on ka meil teinekord läbikukkumisi, kaotsimineku tunnet ja eneses kahtlemisi.