Uudised (0)Uudiste arhiiv
Uudised puuduvad

Hülgamise haav

Tekkimise aeg: eostamisest kuni 1. eluaastani.

Põhiline uskumus: mul pole õigust olemas olla.
 
Kuidas hülgamise haav tekib?
Hülgamine on endast äratõukamine, ära põlgamine ja lahti ütlemine. Sagedased hülgamise haava tekkimise põhjused: mittesoovitud laps või ebasoovitavast soost laps. Ei pruugi isegi olla otsest hülgamist, piisab juhuslikust märkusest, millest laps tajub põlastust, kõrvale tõukamist, sallimatust, ebasoovitav olemist. Vanem on lihtsalt keset enda muresid kannatamatu või vihane ja väljendab ennast mõtlematult. Mõnikord ei pruugi vanem lapsele midagi öeldagi, piisab sellest, et ta on lapse juuresolekuul masendunud. Laps teeb järelduse, et tal ei ole õigust olemas olla, ta on väärtusetu ja paha.

Hülgamise haav ja Põgeniku mask
End ärapõlatuna tundes hakatakse kujundama Põgeniku maski.
Keha. Füüsiliselt avaldub Põgeniku mask väikse hapra kehana, mis soovib enda alla võtta võimalikult vähe ruumi. Keha võib jätta fragmentaalse või lõpetamatuse mulje (mõned kehaosad on väiksemad või nagu puuduksid). Õlad on sageli ettepoole, käed surutud vastu keha, nägu on väike, silmad hirmu täis. Keha on habras, aga mitte lõtv ega halva rühiga.
Selline laps elab „omas maailmas“, on vaikne, arukas, mõistlik ja ei tekita probleeme. Laps võib arvata, et vanemad pole ehtsad ja ta aeti haiglas vastsündinuna kellegagi segi. Ka koolis võib ta end tunda nagu kõrvaltvaataja. Tegelikult salaja see laps soovib, et teda märgatakse. Selleks võib ta end mõnikord ära peita. Tema otsimise ja leidmise protsess on talle tõestuseks, et ta siiski on mingil määral olemas. Ta otsib enda olemasolule kinnitust. Samas harjub ta ära täiskasvanute kinnitustega, et ta on selle ja teise asja jaoks liiga väike, liiga nõrk, ei saa hakkama. Ta eest tehakse kõik asjad ära, aga laps ei tunne end sellest armastatuna vaid hüljatuna oma mannetuse tõttu. Kokkuvõttes ei suuda ta armastust enam vastu võtta, ja täiskasvanuks saades võib kellegi armastus mõjuda talle lämmatavalt. Kui keegi temasse armub, on esimeseks impulsiks ära joosta. Hülgamise haava käes kannataja ei luba endal kaua laps olla. Ta sunnib ennast kiiresti täiskasvanuks saama, arvates, et siis on ta hülgamise suhtes tugevam.
 
Tal on kalduvus hoiduda end sidumast materiaalsete asjadega, kuna need võivad tal takistada põgenemist. Teda köidab pigem vaimne maailm, lõbu peab ta pealiskaudsuseks. Ka seksuaalsust peab ta vaimsusega vastuolus olevaks ja see põhjustab raskusi seksuaalelus.

Põgenikuna käituja peab end lootusetuks, st arvab, et teised peavad teda lootusetuks. Veel kasutab ta sageli sõnu „ei eksisteeri“, „ei ole olemas“, „kaduma“, „haihtuma“. Ta otsib üksindust, sest kardab ümbritsevate tähelepanu. Tal on väga vähe sõpru. Ta tõmbub niivõrd tagasi, et keegi lõpuks ei märka teda enam. See annab põhjust tunda end veelgi enam hüljatuna.

Tal on nii suur hirm võimaliku paanikaolukorra ees, et ta püüab peitumisega ennetada sellise olukorra saabumist. Ta leiab alati „häid“ seletusi oma põgenemisele või kõrvalehoidmisele. Hirm paanika ees võib tekitada isegi mälukaotust.

Ta sööb korraga vähe. Hirm ja teised tugevad emotsioonid võivad tal söögiisu ära võtta. Äärmuslikel juhtudel võib kalduda anoreksiale, lasta end ära meelitada alkohoolsetel jookidel või narkootikumidel. Hirm tekitab isu magusa järele.
Terviseprobleemide põhjuseks on sageli väljaelamata viha.

Kuidas inimene reageerib, kui ta hingehaava puudutatakse?
Nagu hingehaavadele omane, tõmbavad need ligi vastavaid situatsioone, mis haavale osutavad ja haiget teevad. Kui hülgamise haav pihta saab, järgneb hirm, et teda hüljatakse ja ta soovib automaatselt situatsiooni või inimese eest peitu minna. See on põgenemine paanika- ja jõuetustunde eest, mida lapsepõlves tekitas hülgamine lähedase (enamasti samast soost) inimese poolt. Inimene usub, et kui ta muudab end nähtamatuks, on vait ja ei tee midagi, siis teda ei hüljata. Lapsena see taktika päästis teda. Seda maski kandev inimene arvab, et ta pole piisavalt oluline, et hõivata oma koht ja tal pole õigust eksisteerida täies ulatuses, nagu seda teevad teised, sest muidu ta hüljatakse.
 
Miks inimene ei märka oma haava ja maski?
Egol on oma strateegia inimese kaitsmiseks ebameeldivate avastuste eest. Ego juhib hülgamise haava teadvustamiselt kõrvale sellega, et Põgenik püüab end veenda nagu oleks ta kogu aeg väga hõivatud. Tema loogika ütleb, et hõivatud inimene on nii tubli ja kõigile vajalik, et teda ei hüljata. Kuigi ta hoiab näiliselt varju, loodab ta südames, et teised tema panust märkavad ja tunnustavad, tema vajadusest aru saavad. Pahatihti tuleb tema pidev hõivatus hoopis sellest, et ta soovib teha kõike võimalikult veatult ja see võtab loomulikult tohutult palju aega. (Selle tulemusel teised võivad teda hoopis saamatuks pidada ja viitsimata tema järele oodata, hülgavad ta. Või siis inimene hakkab end ise saamatuses süüdistama ja jätab töö pooleli.)
 
Õppetund. Me kogeme hülgamise haavaga seotud kannatusi siis, kui me hülgame ennast ise. Need, kes meid hülgavad, on tulnud meie ellu selleks, et näidata, kuivõrd me end ise hülgame - ei pea end oluliseks, märkimisväärseks, ei oska kiitust vastu võtta ega enda ideedele kindlaks jääda. See haav osutab asjaolule, et sa hülgad end ise või siis hülgad teisi inimesi, situatsioone ja projekte.
 
Hülgamise haava paranemise märgid
Võtad enda alla aina rohkem ruumi, hakkad end jaatama. Kui keegi teeb näo, et sind ei ole, ei löö see sind jalust maha. Üha harvem tuleb ette olukordi, kus kardad sattuda paanikasse. Julged pidada raskeid vestlusi, kus on vaja enda seisukohtadele kindlaks jääda. Ei põgene iga uudse olukorra eest. Ei avalda enam arvamust, et "te saate väga hästi ka ilma minuta hakkama", "minu kohalviibimine on täiesti ebaoluline", vaid tervitad ja tutvustad end võõrasse seltskonda saabudes valjusti.

Mida teha?
On aeg peidust välja tulla ja hakata elama! Sa oled väärt nii tähelepanu kui tunnustust. Kui sa ei saa seda teistelt siis anna seda endale ise. Ole ise enda parim sõber. Paku endale tuge. Ära anna alla, kui sulle näib, et oled üksi jäetud või keegi ei aita sind. Võta enda deviisiks: "Ma ei põgene vaid saan sellega hakkama!". Su ees on alati mitu valikut (nagu ka kõigil teistel inimestel). Väljapääs leidub alati. Kui sa ei leia seda iseseisvalt, siis tule teraapiasse.

Huvi korral loe ka Lise Bourbeau „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina“. Tallinn: Sibylle 2007.