Uudised (0)Uudiste arhiiv
Uudised puuduvad

Emotsionaalne söömine

Selles rubriigis on minu artiklid söömise ja emotsioonide seostest. Algselt kirjutatud Salasõna blogisse.

 

SÖÖMINE ON NAUDING

 Minule seostub söömine naudingu ja heaoluga, aja sisuka veetmisega, enese eest hoolitsemisega ja lähedastega koos olemisega. Nii on meie peres tavaline, et sööme enamasti mehega koos õhtust ja kiidame oma toitu: „Jälle sai väga maitsev!“ Selle rahulolutunde juurde ei käi liialdamine ega piiramine. Toidu kogus on palju väiksema tähtsusega kui söömise protsess ise. Oma nina alt kaugemale vaadates näen, et söömine on saanud ohtliku ja pahelise tegevuse sildi. See nagu polekski enam lihtne nauding vaid keeldude ja käskude keeruline kombinatsioon. Seepärast mõtisklen nüüd, kuidas saaks tuua rahu isude ja dieetide võitlusväljale.
 
Nauding versus dieet
Millalgi hakkasin märkama, et söömine on ühiskonnas muutunud teemaks, mille ümber käib pidev hindamine ja ümberhindamine, hirmutamine ja manipuleerimine. Ühel päeval on teatud toiduained häbimärgistatud, mõne aja pärast need rehabiliteeritakse, aga inertsist liigub vana info ka veel hoogsalt edasi ja mõne aja pärast leitakse uued süüdlased. Näiteks kartul, vaeseke, on saanud süüdistuse inimeste paksuks ajamises, kuigi teisalt on teada, et üks kartul annab sama palju kaloreid kui poolteist õuna. Rasvased toidud, mis said vahepeal risti löödud kui südamehaiguste põhjustajad, on viimastel aastatel taas õigeks mõistetud. Kanamunad ei ole ka enam kolesterooli sünonüüm nagu kümmekond aastat tagasi. Pealegi ei ole kolesterooli väga madal tase organismis parem kui selle üleküllus. Nagu igas asjas, on siingi parim parajalt keskmine tase.
 
Osal inimestest on alatihti kaalulangetamise dieet. Ma ei ole ise selles vallas eriline praktik, aga kõrvalt vaadates näib see raske ettevõtmisena. Sundimist täis võitlus iseendaga on ju raske. Sellest tegevusest õhkub piitsa ilma präänikuta. Nautimisest ja rõõmust on asi igatahes kaugel. Ja mis kõige kurvem – mõne aja pärast on salakavalad ja kõikvõimsad isud tubli dieedipidaja seljatanud ja ta on jälle õnnetu.
 
Dieete määratakse ka tervise pärast. Nõustun, et ülekaal on probleem, kui see raskendab keha funktsioneerimist. Kui hingamiseks, kõndimiseks, kehatemperatuuri reguleerimiseks või kingapaelte sidumiseks tuleb teha lisapingutusi, peaks kindlasti midagi ette võtma. Ent kehale ei meeldi sundimine.
 
Intuitiivne söömine
Üks dieetidele alternatiivi pakkuv suund on intuitiivne söömine, mis sai alguse Ameerika Ühendriikides 1970.–80. aastatel. Selle puhul soovitatakse endisele dieedisõltlasele: Tee toiduga rahu! Ära deklareeri endale, nagu oleks mõned toidud lubatud ja teised keelatud! Ära anna endale hinnanguid, et oled kiiduväärt vaid siis, kui sööd madala kalorsusega kooki ja laiduväärt, kui sööd rammusat, mis sest, et maitsvamat kooki.
 
Intuitiivse söömise alus on oma keha kuulamine, et inimene oskaks sööma hakata siis, kui on päriselt nälg ja lõpetada, kui kõht on täis. Väga tähtis on oskus toitu nautida, sest naudinguga ja aeglaselt söömine aitab vähendada ülesöömist. Sa ei pea olema nagu ahne ahjualune, kes kogu katlatäie korraga ära sööb, enne kui keegi märgata jõuab. Kui sa ei arva, et oled süües nagu vargil ja teed midagi keelatut, siis on kergem aru saada, millal on küllalt. Ja loomulikult on oluline, et päevakavasse mahuks ka enese mõõdukas füüsiline liigutamine.
 
Intuitiivse söömise kohta tehtud teadusliku uuringu tulemused näitasid, et see vähendas katsealustel kehamassiindeksit, alandas triglütseriidide taset (kui vereringes on triglütseriidide liig, deponeeritakse osa neist rasvkoesse) ja vähendas südame-veresoonkonna haigustesse jäämise riski.
 
Emotsionaalne ja „päris“ nälg
Lihtne on soovitada: mõista oma keha vajadusi ja vali teadlikult, mida ja kui palju sa oma kehale annad!, kuid sedasi saab teha siis, kui inimene on emotsionaalses tasakaalus. Siis ta oskab märgata, millal kõht on päriselt tühi ning tajub ka, kui kõht on täis, et lõpetada söömine. Füüsiline näljatunne hakkab endast kõhus märku andma tasapisi, sageli harjumuspärastel söögiaegadel. Kui juhtub, et igapäevast rutiini ei saa järgida, ei aja see inimest närvi. Ta teab, et hoolitseb keha vajaduste eest lihtsalt veidi hiljem. 
 
Mis kannustab tagant inimesi, kes söövad valimatult ja ennastunustavalt? See on emotsionaalne isu, mis ilmneb äkitselt ja tavaliselt edasilükkamatu vajadusena mingi kindla toidu järele. Inimesele näib, et pea on täis üksnes söögimõtteid ja suu ihkab kindlat maitset. Süüa on vaja kohe! Kõhus oleks nagu lõputu suur tühimik, mis vajab täitmist. Iseloomulik on automaatne söömine, nii et sööja ise ei märkagi, kuidas küpsisekauss on tühjaks saanud ja paar korda uuestigi täidetud. Näljatunne ei saa otsa, kuigi kõht on juba ilmselgelt liiga täis. Ja muidugi kaasnevad sellega süü- ja häbitunded, halb enesetunne, uued lubadused ja nende murdmised.
 
Sa ei ole viga, mida peaks parandama
Kuigi intuitiivse söömise lipukirjaks on „kõik on lubatud“, ei saa seda praktiseerides enda suhtes ükskõikseks jääda. Oma isudega tuleb tööd teha ja see on iseenda tundmaõppimise töö. Tuleb loobuda enese kritiseerimisest ja soovist end mingitesse ideaalsetesse mudelitesse suruda. Sellega aitab toime tulla enda kehavormide ja tunnete aktsepteerimine. Igasugune keha väärib pigem tänu kui kriitikat. Ja tunded on samuti sinu enda loomulik osa, mitte häbenemist väärt eksitus. Nagu kirjutab üks intuitiivse söömise propageerijaid Geneen Roth oma raamatus „Naised, toit ja jumal“, on esimeseks sammuks teel normaalse kehakaaluni mõistmine, et „sa ei ole viga või probleem, mida peaks parandama“. Kui sa sellest juhindud, siis kaob vajadus end karistada selle eest, et oled selline, nagu oled.
 
Enda aktsepteerimine sellisena nagu oled, on tegelikult vabastav ja lõbus. Selle tunde kinnistamiseks, et sinu keha ei ole puudulik ega parandamist vajav, vaid juba praegu igati kiitust väärt, kirjutasin juhitud meditatsiooni „Keha kiituseks“. Selles saab kiidusõnu kogu su keha, kaasa arvatud sinu kuldaväärt käed, õnnelikud õlad, kindel kael, jõudu täis juuksed ja kelmikad kõrvad ning nautlev nina ja sarmikas suu. Selle meditatsiooni läbitegemine suurendab lugupidamist oma keha vastu ja aitab end tunda kütkestavana.

Emotsioonid ja isud

Teadlaste katsed uurimisrühmadega on näidanud, et ülekaalulised inimesed ja dieedisõltlased kasutavad söömist emotsionaalse rahulolematuse vaigistamiseks. Nende hulgas esineb sagedamini depressiooni ja neil on harjumus reageerida ärevusele ülesöömisega. Ka on kindlaks tehtud, et naistel on meestest suurem kalduvus stressisöömisele.
 
Emotsionaalse rahulolematuse vaigistamine söömisega
Kumb oli enne, kas stress või ülesöömine? Uuringute tulemused vastavad, et algpõhjus on stress. Miks? Üks võimalikke põhjusi on rottidega tehtud katsetest selgunud asjaolu, et stressi korral hakkab keha tootma valuvaigistavaid aineid, mis samal ajal stimuleerivad ülesöömist. Niisiis, kui sa ei märka oma valu, siis jääb tähele panemata ka see, et kõht on piisavalt täis.
 
Kui asi on nii, siis peaks dieedi alustamise asemel tegema kindlaks, mis su hinge parasjagu vaevab ja end sellest vaevast vabastama. Juhtub sageli, et enesesse ei osata ega julgeta vaadata. Ei osata sellepärast, et lapsest saadik on keegi teine öelnud, mida sa vajad ja kuidas sa ennast tundma pead. Ei julgeta, sest tundmatu hirmutab – las jääb parem kõik nii nagu seni, sest äkki läheb veel hullemaks.
 
Keelatud tundeid ei ole
Kas oled mõelnud, kuidas on rahuldatud su vajadus turvatunde ja läheduse järele? Kas sind toetatakse ja mõistetakse nii kodus kui tööl? Kas sa saad avaldada oma arvamust? Kas su elus on piisavalt rõõmu ja nalja? Ausust ja ehedust? Seksuaalsust ja liikumist? Loovust ja arengut?
 
Kuidas sa reageerid, kui mõni sinu jaoks oluline vajadus on pärsitud? Kas söandad öelda, et oled solvunud või et miski tegi sind kurvaks? Mida teed, kui oled segaduses või tunned end nurka surutuna? Mille peale sa viimati ärritusid või nördisid? Kuidas väljendad oma vastumeelsust? Kas oled saanud kaotuste puhul piisavalt tunda leinatunnet?
 
Sa ei pea emotsioone lahterdama keelatuteks ja lubatuteks, nad kõik on lubatud. New age’i teooriatest võib jääda mulje, et „arenenud“ inimese kohustus on olla üksnes positiivne, kuna negatiivsed tunded näitavad madalat arengutaset. Niimoodi suhtudes ei ole võimalik jõuda täieliku enesearmastuse ja aktsepteerimiseni. Võib-olla on sulle lapsest saati õpetatud, et „meie peres vihane ei olda“. Seepärast oled viha alla surunud ja teeselnud, et sinul seda „nähtust“ ei eksisteeri. Tegelikult on mõõdukas ja teisi otseselt mittekahjustav viha loomulik tunne. Võta viha kui hoiatavat punast signaallambikest auto armatuurlaual. See on sinu sisemine märgutuli selle kohta, et miski ohustab sinu väärtussüsteemi või isegi eksistentsi.
 
Sageli öeldakse eneseõigustuseks, et ei taheta oma avameelsusega teistele haiget teha. Rohkem on aga põhjus suures hirmus, et „mind ei armastata, kui nähakse, milline ma tegelikult olen, mida ma tegelikult tunnen“. Sellise inimese tunneb ära sellest, et ta arutab meelsasti võõraid probleeme, aga tal pole vaprust jagada enda omi. „Minuga on kõik korras!“ ütleb ta ka siis, kui abikaasa kodus alandab või pikka aega kestnud üksindustunne teeb kurvaks. Niimoodi suhtudes on ta osa endast lukku keeranud ja topib lukuaugust väljaimbuvad emotsioonid toiduga kinni. Aga probleem ei kao kusagile.
 
Erinevad emotsioonid isude taga
Mitte ainult need inimesed, kes on hädas kehakaaluga ja dieete peavad, ei ole kogenud emotsionaalset söömist, vaid erilised isud võivad aeg-ajalt tabada ka neid, kes tavaliselt söövad lihtsalt näljatunde pärast. Psühholoog Doreen Virtue on põhjalikult tegelenud oma patsientide söögiisude analüüsiga ja leidnud, et isud teatud toitude järele on seotud kindlate emotsioonidega. Oma raamatus „Painav söögiisu“ kirjutab ta, et hirmu, viha ja pinge korral tõmbavad inimest just soolased ja krõbedad või ka krõmpsuvad suupisted. Selle seletuseks on, et kõva tekstuur võimaldab vabaneda lõualuudesse kogunenud pingest. Toore köögivilja või soolapulga närimise juurde käiv ragin ja krõmpsumine asendab tegelikkuses ellu viimata jäänud soovi pahameele põhjustajale koht kätte näidata. Esimene küsimus sellist isu märgates võiks olla: „Mis mind vihale ajas?“ Edasi võid endalt uurida, kas see on ainus võimalus – valada oma viha välja hammastega kõva toitu ragistades. Äkki saad söömise asemel vihastava olukorra lahendamiseks midagi muud ette võtta?
 
Uuringud on kinnitanud, et elamustenälg seostub isuga vürtsika, hapuka ja eksootilise toidu järele. See ei tähenda automaatselt seda, et su elu oleks parasjagu üksluine. Need vürtsilembesed, kelle elu on üsna adrenaliinirohke, vajavad teravamaitselist toitu tasakaalustajana, et amplituud rahulike perioodide ja adrenaliinisööstude vahel ei oleks liiga suur. Lisaks aktiveerivad tulised vürtsid valuleevendavate keemiliste ainete tootmist ajus. See vaigistab nii valu sellest, et elu veereb igavalt mööda, kui ka valu sellest, et ma rabelen nagu orav rattas, aga tõelist eneseteostuse tunnet pole. Vürtsikat toitu ihaledes tuleks endalt küsida: „Mida ma tegelikult vajan? Mis mind vaevab? Mida ma tahan oma eluga peale hakata?“ Toit on küll naudingu allikas, aga õnnetunne võiks olla saavutatav ka ilma toiduta.
 
Turvatunnet turgutavad Doreen Virtue raamatu järgi sai, riis ja pasta. Need süsivesikurikkad toidud tekitavad isu eeskätt stressis ja hirmunud inimestes. Pinges inimese aju käivitab valuvaigisti, kortisooli tootmise. See omakorda aktiveerib neuropeptiid-Y tootmist, mis tõstab isu süsivesikurohkete toitude järele. Keha hakkab koguma varusid, et inimene selle eeldatavalt raske perioodi (ta on ju pinges!) üle elaks. Niimoodi stress samaaegselt suurendab isu ja pidurdab rasvast vabanemist. Kookidega liialdamine võib tulla ka sellest, kui neid maiuspalasid kasutati lapsepõlves su kiitmiseks. Nii seostub koogilõhn armastuse ja tunnustusega. Kui kallistusi on su elus hetkel vähe, siis on kooki palju. Järelikult, kui tahad vähem kooki süüa, kallista sagedamini inimesi. Minul on isu küpsiste ja kookide järele olnud suurem just suures asutuses pingelist tööd tehes, kui tunnen, et olen probleemidega üksi jäetud. Aga õhtul kodus ei tule koogiisu meeldegi.
 
Piimatooted mõjuvad neis sisalduvate ainete tõttu kurvale ja masendunud inimesele ühtaegu lohutavalt ja parasjagu ergutavalt. Süsivesikurikkamad piimatooted nagu jäätis, maitsestatud jogurt, juustud (ka juusturohke pasta) ja majoneesikastmed sisaldavad komponente, mis käivitavad heaolutunnet suurendava serotoniini tootmise. Lisaks mõjub nende kreemjas tekstuur lohutavalt, suhkur ja laktoos tõstavad ajutiselt energiataset.
 
Oskus iseendast aru saada
Niisiis, kui sööma asud, mõtle, mida sa rahuldama hakkad: energiavarude taastamise vajadust koos maitseelamuste nautimise ja enese hellitamisega või on pealispinna all mõni muu vajadus, mida tegelikult söömisega rahuldada ei saa. Võib-olla oled enda vajadusi millegipärast vähemtähtsateks pidama hakanud kui teiste omi. Söögiisuga sõbraks saada on kergem siis, kui oskad iseendast aru saada. Söömine ei päästa sind tegelikult trööstitust meeleolust või üksindustundest. Pikaajalise depressiooni puhul on professionaalsest nõustajast püsivam abi kui õhtuti liitrikaupa jäätise söömisest. Ka päevikupidamisest, liikumisest ja heade sõprade seltskonnast on abi.