Uudised (0)Uudiste arhiiv
Uudised puuduvad

Ebaõigluse haav

Tekkimise aeg: 3. ja 5. eluaasta vahel.
Põhilised uskumused: Kui see, mida räägin ja teen on perfektne, siis on see ka õiglane. Õnneseen olla on ebaõiglane. Ma kardan, et teised kadestavad mind, kui mul hästi läheb.
 
Kuidas ebaõigluse haav tekib?
Tekib individuaalsuse väljakujunemise ajal, kui laps järeldab vanema külmusest, rangusest, võimukusest,  korrigeerivatest märkustest. et tema käitumine või enese väljendamine on vale. Laps märkab, et teda hinnatakse selle tõttu, mida ta teeb, mitte selle eest, kes ta ise on.
 
Ebaõigluse haav ja jäigalt käitumine
Keha. Sirge, jäik ja sageli täiuslik, proportsionaalne, ilusad ümarad tuharad. Lõualuud on kokku surutud, selge vaade, uhke sirge kael. Armastab taljet rõhutavalt riietuda. Kardab olla ülekaaluline. Püüab kõhtu seistes sisse tõmmata. Käsi armastab hoida keha vastas, külgedel või risti rinnal. Võib kergesti punastada.

Ta on töökas, kohusetundlik, oskab iseseisvalt olukordi lahendada ja ilma abi küsimata hakkama saada. Ta teeb kõik, et probleeme ei oleks, sest kardab nendega kaasnevaid tundeid (valu, viha jms). Temast jääb mulje, et tal läheb kogu aeg väga hästi. Isegi, kui asjad on halvasti, ei taha ta seda tunnistada. Selleks, et ta kurtma hakkaks, peab olukord eriliselt hulluks läinud olema.

Lapsena tekkinud arusaamast, et vanematel on alati õigus, on tal aukartus autoriteetide ees. Samas on talle väga ebameeldiv, kui tema tegude või sõnade õigsuses kaheldakse, eriti kui seda tehakse autoriteetide juuresolekul.

Õiglus tähendab tema jaoks ka seda, et töötasu peab olema õiglane kõigi osapoolte jaoks. Ta ei taha saada rohkem, kui on enda arvates ära teeninud. Tal on piinlik tasu vastu võtta, kui tunneb, et töö pole tehtud perfektselt või ta pole piisavalt vaeva näinud. Tal on raske isegi tasu küsida, sest kaalub pidevalt, mis tunduks õiglane ka tasu maksja jaoks.
 
Tahtes olla täiuslik, võib ta enda vastu päris julm olla. Kõik vead tuleb kohe parandada. Ta parandab ka teiste vigu, näiteks kui märkab nende jutus ebatäpsusi. Eksimise hirm teeb otsustamise raskeks ja ta kahtleb oma valiku õigsuses veel tagantjärgi.
Töökohal on just tema see, kelle peale kõik saavad kindlad olla, et asjad saavad tehtud õigeaegselt ja korrektselt. Teda kiputakse ära kasutama ja lükatakse tema peale aina rohkem ülesandeid, millest ta ei suuda keelduda, kuna „keegi teine ju ei saa nii hästi hakkama“.
Ta märkab halvasti ka oma füüsilisi haavu ja on uhke selle üle, et vajab väga harva arstiabi või ravimeid. Haigestudes loodab ta, et halb enesetunne möödub või ta ravib ennast ise. Tal on lihtsalt väga raske tunnistada, et vajab abi.

Ta nõuab endalt ja teistelt perfektsust, selle puudumine tekitab viha ja kriitikat. Ülearune nõudlikkus ja enese vastu karm olemine paneb teda eirama isiklikke vajadusi. Enese vaoshoidmine võtab jõu ära. Puhkamist peab ebaõiglaseks logelemiseks, eriti kui keegi teine samal ajal tööd teeb. Väga raske on anda endale vabadust, see avaldub ka füüsises: jalad, õlad ja muud kehaosad sageli pinges.
Samas, kuigi ta näib kriitiline, ei pea ta pikka viha, andestab kergesti ja annab „eksinule“ uue võimaluse (enda standardi järgi ilmutab ta nii rohkem õiglust). Kui haav on tervendamata, siis tõenäoliselt veab kaaskodanik teda uuesti alt.

Kuidas inimene reageerib, kui ta hingehaava puudutatakse?
Hingehaavad tõmbavad ligi olukordi, mis haava rõhutavad. Ebaõigluse haavaga inimene tunneb sageli, et olukord ei ole õiglane: keegi saab vale asja eest kiita või pahategija jääb karistuseta või tema peab kellegi teise töö ära tegema jne. Talle torkab silma kõik ebakorrektne, ebaaus, ebavõrdne. Kui ebaõigluse haav pihta saab, siis ta ärritub sisemiselt ja muutub väliselt jäigaks. Ta vihastab enda peale („ise olin loll, et sellise olukorra tekkimise võimaldasin“), kuigi mõnikord võib viha väljendada teise inimese suhtes. Samas on ta tugeva enesekontrolliga, erutust varjab ta üsna osavalt. Karjuma ta ei hakka, rahulolematust reedavad kuiv ja pinges hääl või närvilised naeruturtsatused, kramplikud ja teravad liigutused, külm ja tõrjuv hoiak.
 
Miks inimene ei märka oma haava?
Ego juhib inimese ebaõigluse haava teadvustamiselt kõrvale sellega, et ta ei nimeta oma probleeme probleemideks. Miks? Sest ta peab neid õiglaselt kujunenud olukordadeks, mille ta kohe lahendab. Ilma takistuste ja tagasilöökideta poleks elu tema meelest õiglane, vaid oleks liiga lihtne lulli löömine, seega ebaõiglane nende suhtes, kellel ei ole parasjagu kerge.
Perfektsust taga ajades ei märka ta oma jäikust ja viha, arvates, et on lihtsalt õiglane. Oma kujutluses on ta siiras ja südamlik inimene. Tegelikult ei oska ta südamlikkust välja näidata (sest suhetes vanematega oli väga vähe tunnete välja näitamist) ja siiruse asemel nähakse karmi kriitikat. Ta on oma tundeid varjates teisest eemaldunud. See on talle harjumuspärane ja turvaline. Ta veenab end, et temasse ei puutu miski, nii näib ta külm ja rahulik, kuigi sisemuses on väga tundlik. Ta hoiab enda tunnete väljendamist tagasi ka seetõttu, et ei taha olla teiste suhtes ebaõiglane, teiste elu kurtmisega raskemaks teha.
 
Õppetunnid: Me kogeme ebaõigluse haavaga kaasnevaid kannatusi seetõttu, et oleme teiste, aga eriti iseenda suhtes ebaõiglased. Tuleb mõista, et isegi enda meelest omakasupüüdmatult tegutsedes võid sama ajal kellegi teise jaoks mõjuda ebaõiglaselt. Näiteks on ebaõiglane, kui kasutad teiste tegevuse kohta väljendeid „mitte kunagi sa ei märka…“ või „alati sa teed nii…“ – see on ju liialdamine.
Pane tähele, kui oled ebaõiglane iseenda vastu: kui ei tunnusta ennast, süüdistad ennast, ei luba endale meeldivaid asju ega puhkust, pead end saamatuks, võrdled end pidevalt teistega, kes on mingil alal sinust rohkem saavutanud. Ära keskendu üksnes sellele, mis on tegemata või halvasti tehtud – kõigil inimestel juhtub vigu, ka sina oled inimene.
Kuigi sa ei talu tundetute inimeste külmust, suhtud sa iseendasse täiesti südametult, kui ei pane tähele enda väsimust, valu või nälga.
Sa ei pea teistele tõestama, et väärid mingit tasu. Sa ei pea end teiste ees õigustama, tunnustust ära teenima. On täiesti ükskõik, mida teised sinust mõtlevad, sest igaühe meele järele olla ei jõua. Sinu tõde on sinu tõde. Nii nagu sina maailma näed on sinu maailm ja sul on sellele täielik õigus.
 
Ebaõigluse haava paranemise märgid
Lubad endal olla mitte nii täiuslik. Lubad endal teha vigu, olemata enda peale vihane või kritiseerimata ennast. Julged välja näidata enda nõrkust ja tundlikkust, võid teiste ees nutma puhkeda, kartmata nende hukkamõistu ja häbenemata, et kaotasid korraks kontrolli enda üle. Oled enda vastu leebe. Lubad endal süütunneteta lõõgastuda, nautida, ilusaid asju osta.

Lahendus leidub alati. Kui sa ei leia seda iseseisvalt, siis tule teraapiasse.
 
Huvi korral loe ka Lise Bourbeau „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina“. Tallinn: Sibylle 2007.
Lisa saad lugeda ka artiklist Võitlus ebaõiglusega.